Oktoobrilapsed ja pioneerid - juba lapsed rakendati ideoloogiavankri ette
Küll oli tore saada kooli minnes rinda pisikese Lenini pildiga oktoobrilapse märk või hiljem kanda punaseid kaelarätte, et saaks pioneerikoondustel leninlikku üritust edasi viia, pioneerilaagrites käia või igavese tule juures valves seista... Kõik oleks võinud ju olla ilus, kui tegemist poleks olnud laste rakendamisega ideoloogiasõja teenistusse.
Lapsed ei saa tavaliselt aru, kui neid poliitilistel eesmärkidel ära kasutatakse. Seda on mõistnud küll läänemaailmas tegutseva skautluse esindajad, kes hoiavad kaugele võimudest ja parteidest. Nõukogude-Venemaal, hiljem ka Hitleri-Saksamaal ja teistes totalitaarsetes riikides on lapsed aga kasvatatud juba väikesest peale ideoloogiasõduriteks.
1917. aasta sügisel otsustas üks partei Venemaal kogu võimu enda kätte haarata, demokraatiapüüdlustele lõpu teha ja nn proletariaadi diktatuuri kehtestada, kus ühe sotsiaalse klassi eelistamise nimel oli õigustatud kõigi teiste, "rahvavaenlaste" füüsiline hävitamine.
Selle partei, mis 1918. aastast kandis nime Ülevenemaaline Kommunistide (bolševike) Partei, juurde loodi samal aastal ka kommunistlike noorte organisatsioon Komsomol (alates 1923 lühendiga VLKSM, e k ÜLKNÜ). Komsomol kasvatas ainsale lubatud ja võimule kinnistatud parteile järelkasvu. 1985. aastaks oli komsomolil juba ligi 42 miljonit liiget vanuses 14-28 aastat.
Kuigi tegemist oli partei ideoloogilise kasvulavaga, ei tähendanud see veel, et tervet rida komsomolitegelasi poleks ka stalinliku Suure Terrori ajal maha lastud, samas kui kogu noorsoo iidoliks tehti aga keegi Pavlik Morozov, kes oma "rahvavaenlasest" isa vangi saatis ja ise metsavendade poolt ära tapeti. 1991. aastal laiali saadetud organisatsiooni on Venemaal ja naabruses üritanud ikka veel üleval hoida kommunistlikud parteid, küll enamasti opositsioonis.
Veel nooremate kaasamiseks partei ideoloogilise ürituse juurde, loodi 1922. aastal esmalt Spartaki (ehk siis Spartacuse), hiljem Lenini nimeline üleliiduline pioneeriorganisatsioon. 9-14-aastaseid liikmeid koondav organisatsioon pidi olema eelastmeks komsomoli astumisele, 1970. aastatel oli pioneeriorganisatsioonis 25 miljonit liiget. Muidu ausate ettevõtmiste, nagu makulatuuri kokku tassimise ja vanurite üle tee aitamise kõrval oli organisatsioonil ka selgelt militaristliku ja ideoloogilise suunaga ülesandeid. Pioneerilaagrite ülesanded olid seotud küll suvise ajaviitega, aga ka ideoloogilise kasvatustööga. Ka see organisatsioon lakkas eksisteerimast pärast 1991. aastat, kuigi paljudes kohtades üritati organisatsiooni uues kuues edasi hoida, Eestis näiteks Eesti Laste Organisatsiooni nime all (mille aseesimeheks oli algul muide Urmas Paet).
Veel nooremaid lapsi mobiliseeriti leninlikule üritusele alates 1923. aastast oktoobrilaste (Октябрята) nime all, kelle hulka poolvägisi said kõik lapsed esimesse klassi astudes.
Kommunistliku võimusüsteemi sees edenemine polnud seotud vaba valikuga, pigem oli tegemist astmelise ideoloogilise kasvatustööga, mis kasvatas oktoobrilastest pioneere, pioneeridest komnoori, komnoortest parteilasi. Ja väljaspool seda nomenklatuuri, isegi kui sa olid muidu töölisklassi esindaja, sul võimu juurde naljalt asja ei olnud. Rahvasaadikuteks delegeeris partei küll "kommunistide ja parteitute bloki" esindajaid, aga otsuseid langetati ikka mitte esinduskogudes, vaid parteikomiteedes.
Meenutaks, et algselt natsipartei noorteorganisatsioonina 1922. aastal loodud ja 1933. aastast alates juba komsomoli eeskujul sealse riigivõimu osaks ehitatud Hitlerjugend-liikumine Saksamaal koondas 14-18-aastaseid noori samuti ainsa lubatud ja võimule kinnistatud partei (antud juhul Saksamaa Natsionaalsotsialistliku Töölispartei) järelkasvu tootmiseks.
Putini-Venemaal on komsomol sunnitud tegutsema pigem opositsiooni poolel, aga otseselt komsomoli ja Hitlerjugendi eeskujul on loodud liikumine Naši ja veel terve rida putinlikke noorteühendusi, kes igal aastal kogunevad ka Seligeri suvelaagrisse. Ka sealt peaks kasvama järelkasvu ainsale võimuparteile Ühtsele Venemaale.
