Aurulaeva Eastland katastroof - kui 2600 reisijaga laev Chicago jões külili vajus

SS Eastland oli aurulaev, hüüdnimega Suure Järvistu Kiiruskuninganna. Täna, 24. juulil 1915 läks ta koos ligi 2600 reisijaga ümber Chicago esisel, hukkus 845 inimest. Tegemist oli kõigi aegade rängima laevahukuga Suurel Järvistul.

Western Electric Company oli 24. juuliks 1915 kavandanud oma töötajatele pikniku teisel pool Michigani järve ja selleks, et neid ja nende pereliikmeid sellele suvisele väljasõidule viia, oli renditud kolm reisilaeva Eastland, Theodore Roosevelt ja Petoskey. Kuna sel ajal polnud töötajatele isegi puhkepäevi ette nähtud, oli selline vaheldus enamikule nendest tõeline suursündmus. Paraku asendus nende lõbusõit katastroofiga.

Eastland oli esimene neljatekiline reisilaev Suurel Järvistul, valminud Port Huronis Michiganis Jenksi laevaehitusfirmas 1902. aastal. Enamasti toimetas ta reisijaid South Haveni-Chicago, vahepeal ka Clevelandi-Cedar Pointi ja enne saatuslikku laevahukku tavaliselt St. Josephi ja Chicago vahel. Juba oma esimese kolmeteist aastaga oli ta näinud viit erinevat omanikku. 

Probleem oli aga laeva ehituses, ta ülemine osa oli liiga raske ja raskuskese liiga kõrgel. Ja nii ilmnes praktiliselt kohe, et laeval on kalduvus külili vajuda. Juulis 1903 vajus ta praktiliselt reelinguni kreeni, augustis 1906 kordus sama. 24. juulil 1915 ronis aga laevale tunduvalt rohkem rahvast, kui oli lubatud 2572 inimest. Lisaks oli laev veel varasemast raskem, sest 1912. a Titanicu katastroofi järel oli kohustuslikus korras lisatud päästepaate.

Laev läks rahvast täis, suurem osa neist kogunes aga laeva ühele küljele, et üle reelingu Michigani jõge imetleda. Meeskond üritas laeva stabiliseerida,  aga ei tulnud toime, järgnevalt vajus laev samas, sadamakai ääres külili ja reisijad leidsid end ootamatult kuue meetri sügavuses vees. Kuna ilm oli jahe, olid paljud reisijad läinud juba alumistele tekkidele ja jäid nüüd seal lõksu. Kuigi sadamakai oli kohe laeva teisel küljel (nüüd pigem kiilu pool) ja teised laevad olid ka koheselt abistamas, sai 841 reisijat ja neli meeskonnaliiget ikkagi surma.

Hilisemal kohtuprotsessil tunnistas laevaehitaja Sidney Jenks, et tellijate soovil oli tema ehitanud laeva, mis suudaks kihutada ligemale 40 km/h, kuid kanda maksimaalselt 500 reisijat. Seda, et laevafirmad lubasid pardale viis korda enam reisijaid, Jenks enda sõnul ei teadnud. Kohus ei leidnud põhjust ka laevakompanii juhte süüdi mõista. 

Kogu sellest minevikust hoolimata ei lõppenud Eastlandi teekond selle katastroofiga. Ta tõsteti pinnale, müüdi USA laevastikule ja nüüd juba USS Wilmette nime all sai sõjalisi ülesandeid USA ja Kanada vahelisel Suurel Järvistul. Maailmasõja lahinguid ta ei näinud, aga 1921. aastal sai laev oma kahuritega ülesandeks uputada üks ameeriklastele üle antud Saksa allveelaev UC-97. 

Õppelaevana kasutusel olnud USS Wilmette kanti maha alles 1940. aastal, kuid sõja ajal osutus ta ikka veel vajalikuks ja 1943. aastal transportis ta koguni president Franklin D. Roosevelti ühele nõupidamisele. Laev lammutati alles 1947. aastal.