Kas fooliummütsike tõesti kaitseb mõttekontrolli eest?

Kahtlematult läheb see üksjagu paranoiameedia kapsaaeda, aga mõned  paistavad tõesti arvavat, et fooliummütsike olevat kaitse elektromagnetväljade, mõttekontrolli ja mõtete lugemise vastu. Uurime pisut tausta.

Tinapaber oli pakke- ja isolatsioonivahendina kasutusel juba 19. sajandist alates, kuigi toiduainete pakkimisel andis ta neile tina maitse juurde, mistõttu hiljem pääsesid mõjule alumiiniumist või mõnest muust ainest kattematerjalid. Kohati kasutatakse ka alumiiniumpaberi kohta ingliskeelses maailmas nime tin foil. Tegemist on üliõhukese metallikihiga, mida saab kasutada nagu paberit, kui üritatakse midagi sisse mässida. Tänapäeval on fooliummütsi kandmisest saanud aga lausa stereotüüpne kujutis kõikvõimalike vandenõuteoreetikute kohta.

Kontseptsioon, nagu tinapaberist peakate võiks kaitsta inimesi vaenulike telepaatiakatsete eest, pärineb juba aastal 1927 ilmunud Julian Huxley ulmenovellist  "The Tissue-Culture King," mille peamine protagonist varjus metallpaberist peakatte varju. Uuemal ajal on aga liikvele läinud üha pöörasemaid teooriaid, kuidas valitsustel olevat üleloomulikke võimeid inimeste meeltesse tungida ja nende mõtteid kontrolli all hoida. Seega, jälle on laual ka idee end tinapaberi taha ära peita.

Fooliummütsikeste teemat kasutatakse ära ka paranoiliste inimeste parodeerimiseks. Loe näiteks siit. Tegelikult seda nii laialdaselt ei kasutata, ka filmimaailmas leiame pigem üksikuid näiteid nagu Mel Gibsoni ulmefilmi Signs ja multikasarja Futurama.

On küll teaduslikult tõestatud, et tinapaber võib tõesti takistada raadiolainete läbipääsu, teisalt kinnitas aga üks tunamullune uurimus Massachusettsi tehnoloogiainstituudis (MIT), et selline metallpaber võib tegelikkuses isegi raadiolaineid võimendada. Oleneb pigem tinapaberi kihi paksusest ja objekti isoleerituse astmest, ka sellest, millistest lainepikkustest on jutt.