21 riiki, kellel puudub igasugune relvajõud, sest selle järgi puudub vajadus
Niisiis, 15 riiki, kellel puuduvad igasugused relvajõud:
Andorra - Prantsuse ja Hispaania (Urgeli piiskopkonna) ühise protektoraadina pole riigil sõjalisi ohte, 12-liikmeline vabatahtlike "armee" omab vaid tseremoniaalset funktsiooni. Politseis on küll eriüksus terroristide vastu. Riik oli unustanud Esimese maailmasõja järel Saksamaaga rahu sõlmida, nii oli ta vormiliselt 1958. aastani sõjas, tegelikult pole sealsed elanikud sõdinud juba 700 aastat.
Costa Rica - konstitutsioon on keelanud riigi armee juba 1949. aastal, kuigi riik omab siiski avalikke julgeolekujõude, kes aitavad siseriiklikult korda tagada. Taustaks oli 1948. aasta 44 päeva kestnud kodusõda, milles hukkus 2000 inimest. Ja nii kutsutaksegi riigi esindajaid alati konflikte lepitama.
Grenada - alates 1983. aastast, kui kriminaalide jõuk riigis võimu haaras ja nende hunta USA sekkumisega kukutati, pole riigil enam relvajõude, küll on ka seal siseriikliku julgeoleku tagamise aparaat. 1979-1983 oli riigil küll rahvavabastusarmee, mis esindas vaid üht poliitilist kildkonda.
Kiribati - ka sealse konstitutsiooni kohaselt on riigis lubatud vaid politsei, sh ka merejärelvalve üksused, mitte aga armeed, rahvusvahelise julgeoleku tagavad paktid Austraalia ja Uus-Meremaaga. Kiribatil pole pärast Teist maailmasõda sõjavägede järele ka vajadust olnud.
Liechtenstein - likvideeris oma armee juba 1868. aastal, sest see oli liiga kulukas. Viimati olid nad saatnud 80 meest Austria-Preisi sõtta just 1868. aastal, kes tulid kõik elusalt tagasi ja tõid veel ühe itaallasest sõbragi kaasa. Armee on lubatud vaid sõja ajal, küll on neil politsei koos eriüksusega.
Marshalli saared - alates riigi iseseisvumisest on riigis lubatud vaid politsei koos merevalveüksusega, kellel on üks patrull-laev Lomor. Kuna kogu riigi julgeolek on tagatud assotsiatsioonileppega USA poolt, ei näe riik ka relvajõudude järgi vajadust, sõjategevust pole seal nähtud Teisest maailmasõjast peale.
Mikroneesia föderatsioon - sellele riigile kehtivad sisuliselt samad tingimused kui Marshalli saartele. Ka neil on üks patrullpaat merel, nimega Independence.
Nauru - kui arvestada, et riik ise on sama hästi kui pankrotis, ei ole ka imeks panna, et neil puudub armee, kuigi omavad nad üsna tugevat relvastatud politseijõudu. Ka seal nähti sõjalist vaenlast viimati teises maailmasõjas Jaapani okupatsiooni all.
Palau - kolmas riik Vaiksel ookeanil, millele laienevad samad tingimused kui Marshalli saartele ja Mikroneesiale. Ka neil on merel üks patrullpaat: President H.I. Remeliik.
Saint Lucia - riigil on küll kaks paramilitaarset struktuuri (kokku 116 meest ja naist), eriteenistus ja rannavalve, samas kui kogu rahvusvaheline julgeolek on tagatud regionaalsete kokkulepetega. Vaenutegevust nähti saarel brittide ja prantslaste vahel viimati 1803. aastal.
Saint Vincent ja Grenadiinid - politseiteenistuse kõrval on 94-liikmeline paramilitaarne struktuur, aga mitte armee. Julgeolekut tagab rannavalve ja rahvusvaheline lepingute süsteem. Sõjategevust pole seal nähtud 1784. aastast alates.
Samoa (varem ka Lääne-Samoa) - ka neil pole iseseisvumisest alates olnud muid relvajõude, kui politsei või merevalveteenistus, kellel on samuti vaid üks patrullpaat Nafanua. Rahvusvahelise julgeoleku tagab lepinguga Uus-Meremaa.
Saalomoni saared - on pidanud toime tulema ilma relvajõududeta alates sellest, kui Austraalia, Uus-Meremaa ja teiste naaberriikide sekkumine tegi lõpu Bougainville'i konfliktile (1988-1998). Ka neil on suur politseijõud ja merejärelvalveüksus, kahe patrull-laevaga.
Tuvalu - riigi iseseisvumisest peale pole neil relvajõude, kuigi on pisike politseijõud ja ühe patrullpaadiga merevalveteenistus.
Vatikan - tseremoniaalne Šveitsi kaardivägi ei allu Vatikanile, vaid Pühale Toolile otse, ja kuigi linnariigil puudub kaitsekokkulepe Itaaliaga, loeb Itaalia oma ülesandeks tagada ka Vatikani turvalisust. Kaks kohalikku kaardiväeüksust likvideeriti 1970.
Ja siis need kuus riiki, kellel vormiliselt pole armeed, kuid on midagi vastavat:
Haiti - armee saadeti laiali 1995. aastal, kuid politseijõud on ebatavaliselt suur ja armee taastamine on kogu aeg päevakorral. Varem oli probleemiks see, et armee kippus huntasid pukki panema.
Island - neil pole armeed juba 1869. aastast, kuid nad on aktiivsed osalised NATO-s ja Islandi kaitsejõu nime all baseerusidki riigis NATO väed. Küll on Islandil olemas rahuvalvevägede üksused, sõjaväestatud rannavalve ja õhutõrjesüsteem.
Mauritius - riigil pole olnud armeed iseseisvumisest alates, kuigi politseile allub ligi 10 000 relvastatud meest. Viimati nähti seal sõjaväelist tegevust 1810. aastal.
Monaco - loobus relvajõududest juba 17. sajandil, sest kahurite areng oli teinud linnriigi kaitsmise võimatuks. Küll oli riik Itaalia ja Saksa sõjalise okupatsiooni all 1942-1944.
Panama - likvideeris oma armee 1990. aastal, pärast seda kui USA sekkumisega oli vangistatud narkobossist armeejuht Manuel Noriega. Politsei ja mõned eriteenitused omavad küll piiratud relvajõudu.
Vanuatu - arvestades sellega, milline konflikt kaasnes riigi iseseisvumisega ja katsetega sellest lahku lüüa 1980. aastal, on isegi üllatav, et neil on armee asemel vaid üks mobiilne eriüksus siseriiklikeks operatsioonideks.
