Aparaadi LDSD (Low Density Supersonic Decelerator ehk madala tihedusega ülehelikiirusel aeglustaja) iseloomustuseks peaks juba minestki välja tulema, et tegemist on täispuhutava lennumasinaga, ja põhimõtteliselt seetõttu langevarju poleks vajagi, aga viga langevarjuga oli miski, mida NASA näha poleks tahtnud. Kuigi langevari ei avanenudki, pidas NASA katsetust siiski korda läinuks.

Katsetus läks maksma 150 miljonit dollarit, seda tuli ka eelnevalt kuus korda edasi lükata halbade tuuleolude tõttu.

Stratosfäärist langemist alustanud taldrikukujuline maandumisaparaat pidi pidurdama neljakordsest helikiirusest nullini, et kolm tundi hiljem turvaliselt vette maanduda, paraku just maandumine tuli seekord oodatust valusam.

Tulevikus näeb NASA ette mehitatud kosmosemissiooni maandumist Marsile just sellise täispuhutava maandumisalusega, kuid katsetusel kasutatud langevarjudisain on olnud sama juba alates Viking-aparaatide maandumisest Marsile 1976. aastal. LDSD pidurdamiseks kasutatav langevari on aga kaks korda suurem, kui see, millega kulgur Curiosity Marsile viidi.