Durhami ülikooli antropoloog Jamshid Tehrani kasutas muinasjutu juurte väljaselgitamisel bioloogiast tuntud meetodit, kirjutab ajakiri Imeline Ajalugu.

Harilikult mõne liigi evolutsioonilise arengu väljaselgitamiseks kasutatava fülogeneesipuu ehk põlvnemiskäigu abil leidis teadlane 58 muinasjutuvarianti Euroopast, Lähis-Idast, Aasiast ja Aafrikast.

Seejärel kasutas ta matemaatilisi mudeleid nende korrastamiseks 72 parameetri järgi, näiteks peategelase ja pahategija soo ning iseloomu järgi.

Tehrani järeldas, et lugu Punamütsikesest tekkis 12. sajandil piirkonnas, mis hõlmas Prantsusmaad, Austriat ja Põhja-Itaaliat.

Muinasjutu juured viivad aga veelgi kaugemale minevikku – umbes 2000 aasta vanuse looni, millest kõik selle muinasjutu versioonid alguse said.

Tehrani uurimus kummutab seega väite, et muinasjutt pärineb algselt Hiinast. "Minu analüüs näitas, et Hiina versioon tekkis Euroopast levinud suulise pärimuse põhjal, ja mitte vastupidi," ütles ta.

Kommenteerides küsimust, et kuidas ta tuli ideele kasutada muinasjutu juurte väljaselgitamiseks fülogeneesipuud, vastas Jamshid Tehrani nii: "Olen varem kasutanud sama meetodit vanade vaipade mustrite kaardistamisel. Vaibamustrid olid kui geneetilised vesimärgid.

Ühel hetkel taipasin, et rahvamuinasjuttudel on samasugune karakteristika ehk samasugused variatsioonid, mida saab kasutada muinasjutuversioonide aja ja koha määramiseks."

Lähiajal loodab Tehrani saada teada ka Tuhkatriinu päritolu.