Kuningavõimu keerdkäigud Hispaanias, mis võinuks olla hoopis vabariik
Tänase Hispaania riigi sünnipäeva on võimatu täpselt öelda. Koolitundidest teame abielu Kastiilia kuninganna (1474-1504) Isabel I ja Napoli (1468-1516) ning Aragoni (1479-1516) kuninga Fernando II vahel, mis sõlmiti oktoobris 1469. aastal Valladolidis. Just nende ühise valitsemise ajal viidi lõpule reconquista (Granada emiraat alistati 1492. a jaanuaris) ja Kolumbus läkitati uut maailma avastama (sama aasta augustis). Ja tagantjärgi me teame, et mingil ajal hakati Kastiilia ja Aragoni ühendatud kuningriiki nimetama Rooma-aegsete Hispania provintside järgi España'ks.
Habsburgide Hispaania
Hispaania kuulsuse ajastu jääb küll nende tütrepoja, Habsburgide dünastia kuulsaima valitseja, Püha Rooma keisri Karl V (ehk Carlos I) valitsemisaega Hispaanias 1516-1556, kelle ajal päike Hispaania ja Austria ühendatud riigis kunagi ei loojunud, Hispaania valdused ulatusid Ameerikast Filipiinideni välja. Karl valitses küll Hispaaniat oma vaimselt haige ema Juana la Loca (troonil 1504/1516-1555) nimel ja tegi seda kahtlematult suurejooneliselt. Väikeste riikide asemel, mida ta päris, andis ta edasi juba hiiglasliku maailmariigi.
Karl andis 1556. aastal ise oma valdused käest, keskendudes kahel viimasel eluaastal pigem oma lossis kellade õigeks keeramisele, kui riigivalitsemisele, ja sellega sai Hispaania juba oma Habsburgist kuninga, Felipe II (1556-1598). Abielu kuninganna Mary Tudoriga tegi temast vormiliselt 1554-1558 ka Inglise ja Iirimaa kuninga, 1581. aastal päris ta aga Portugali riigi, mis oli Hispaania külge ühendatud 1640. aastani.
Ja Felipe III (1598-1621) ja Felipe IV (1621-1665) olid seega lisaks Hispaaniale ja Napolile ka Portugali kuningad. Felipe III aega jäi mauride Hispaaniast välja ajamine, Felipe IV kaotas aga Portugali ja oleks äärepealt kaotanud ka Kataloonia. Viimane Habsburgidest Hispaania troonil Carlos II (1665-1700) suri aga ilma pärijateta, ja sellest algas Hispaania pärilussõda (1701-1714).
Bourbonide Hispaania
Prantsuse monarh Louis XIV asetas selle sõjaga Hispaania troonile oma pojapoja Felipe V (1700-1724 ja 1724-1746). Vahele jäi 1724. aasta, kui kuningas loobus troonist, aga 16-aastasena troonile saanud poeg Luis I ei elanud oma esimest valitsemisaastat üle ja isa pidi trooni tagasi võtma.
Bourbonide dünastia (Fernando VI 1746-1759, Carlos III 1759-1788, Carlos IV 1788-1808) oli seega katkestusteta Hispaania troonil 1700-1808, kuni nende sugulased Prantsusmaal pea ja trooni olid kaotanud, ja Napoleon I saatis okupatsiooniväe ka Hispaaniat alistama.
Ja nii näeme 1808-1813 Hispaania troonil hoopis Napoleoni vanemat venda José I Bonaparte, samas kui riigis puhkes ulatuslik vastuhakk Prantsuse okupatsioonile ja riik end lõpuks jälle vabaks võitles. Fernando VII, kes 1808. aastal oli sunnitud troonist loobuma, valitses jälle Hispaaniat (1808 ja 1813-1833). Hispaania kaotas enamiku oma koloniaalvaldustest.
Kuninga surm 1833. a oli katastroof, sest kuigi trooni päris tema kolmeaastane tütar Isabel II (Hispaanias seadustati lõplikult naisliinis troonipärimine 1830. aasta pragmaatilise sanktsiooniga), arvas Fernando VII vend, Molina krahv Carlos, et trooni peaks saama hoopis tema, lähima meessoost pärijana. Ja nii alanud kodusõda Hispaania õukonna ja karlistide vahel kestis vaheaegadega 1833-1876.
Karlistid küll sõda ei võitnud. Puhkes hoopis Hiilgav Revolutsioon 1868. aastal, Isabel kukutati ja sunniti maapakku minema, esmalt võttis võimu revolutsiooniline hunta, siis sai regendiks kindral Francisco Serrano y Domínguez, 1870-1873 oli aga kuningaks Savoia soost Amadeo I, kellel puudus Hispaanias kindel jalgealune ja kes pani võimu lõpuks 11. veebruaril 1873 maha ja läks tagasi kodumaale Itaaliasse.
Vabariik, kuningriik, vabariik, Franco, kuningriik
Samal päeval sai Hispaaniast vabariik. Kolm kohusetäitjat ja kolm ametlikku presidenti vähem kui aasta jooksul kinnitas vaid riigis süvenenud anarhiat. Serrano kehtestas end uuesti riigipeana ja 1874. aastal kutsuti juba troonile Isabel II poeg Alfonso XII (1874-1885). Kuna Isabel oli abielus oma nõbuga, siis Bourbonide dünastia sellega küll ei katkenud.
Ja nagu segadusi veel vähe oleks, suri Alfonso XII novembris 1885 enne kui tema ainus poeg ja järglane isegi sündida jõudis. Postuumne troonipärija Alfonso XIII sündis pool aastat hiljem, 1886. aasta 17. mail ja on seega väheseid monarhe, kes sai troonile kohe sündides. Küll ei saa öelda, et ta oleks valitsenud sünnist surmani.
1931. aastal kehtestati uue revolutsiooniga Hispaaniast vabariik, Alfonso XIII oli sunnitud põgenema, riigis võimule saanud vasakpoolsed ja radikaalsed jõud vihastasid omakorda välja Francisco Franco Bahamonde taga seisnud ringkonnad, kes alustasid 1936. aastal mässu, Francost sai end Hispaania Liider (Caudillo de España) ja kolm aastat kestnud kodusõjaga alistas ta kogu riigi, hoolimata rahvusvaheliste vabatahtlike koondumisele tema vastu ja tänu Hitleri ja Mussolini avalikule toetusele. Sõjas sai surma pool miljonit hispaanlast.
Hispaaniast sai vormiliselt jälle kuningriik, 1947. aastal kuulutas Franco regendina selle taastatuks, kuid ei lubanud troonile Alfonso XII (suri 1941) eksiilis viibinud poega Juan Carlos de Borbón, vaid kuulutas 1969. aastal troonipärijaks hoopis selle poja, kes sai Franco surma järel novembris 1975 Hispaania kuningaks nime all Juan Carlos I. Tema isa suri 1993, olles loobunud nõuetest troonile alles kaks aastat pärast poja kuningaks saamist.
Nüüd siis on Juan Carlos I otsustanud, et on aeg troonist loobuda ja see omakorda pojale Felipe VI anda. Kokku on ta läbi aegade seitsmes ühendatud Hispaania kuningas, kes võimust vabatahtlikult loobunud. Aga paistab, et see ongi tänase Euroopa mood, Belgia ja Holland on näidanud eeskuju.
