Maetu oli 20-30-aastane naisterahvas, kelle suus võis üsna tõenäoliselt olla ajaloo vanimaid hambaproteese. Maetu oli asetatud rikkalikult kaunistatud puudust hauakambrisse ja polnud seega mõeldud kunagi enam ilmavalgust nägema, aga arheoloogide töölauale ta lõpuks siiski jõudis.

Matusepaik omas kõiki tunnuseid keltide La Tene kultuurist, mis õitses Lääne- ja Kesk-Euroopas viiendast sajandist enne Kristust kuni esimese sajandini pärast Kristust, ehk maetu oli üsna tõenäoliselt pärit gallialaste seast, hauapanuste lähem analüüs paneb ta täpsemalt kolmandasse sajandisse enne meie ajaarvamist. Sama sajandi lõpus alustasid ka roomlased Gallia lõunapoolsete alade vallutamist.

Kaevati sealsed neli naiseskeletti välja juba 2009. aastal ja arheoloog Guillaume Seguin oli sunnitud nentima, et hauad olid juba väga kehvas seisukorras, nüüd avaldati aga uurimistulemused ajakirjas Antiquity. Kuid hambad olid siiski anatoomiliselt õiges järjekorras, kokku 31 hammast, mis sunnib ka arvama, et metallitükk naise suus just ainsa puuduva hamba kohal ei saanud juhuslikult sinna sattuda.

Esimene hambaprotees võis ometi olla ka põhjuseks, miks tema kandja suri, sest rauast protees hakkab suus tugevasti roostetama, teiseks polnud tollal aimugi steriilsest ravist, seega võis protees tekitada inimesel surmaga lõppenud igemepõletiku. Kuid see on pelgalt oletus, tõestada seda pole võimalik.

Egiptusest on küll leitud ka 5500 aasta vanune kunsthammas, aga see oli ilmselt asetatud juba surnule suhu, et temale uhkemat välimust anda. On ka teada, et vanaajal oli väljakujunenud hambaravi olemas etruskidel, just kolmandal sajandil enne Kristust, ehk Gallias selliste oskuste olemasolu poleks just ennekuulmatu.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid