Kui kaua üldse on võimalik merehädalisena päästeparvel elus püsida?
Pääsenute lood on alati dramaatilised. Üksinda pääsemise rekordihoidjaks on seni Poon Lim, hiinlasest meremees, kelle laev lasti 1942. aastal torpeedoga puruks ja ta pidi veetma järgmised 133 päeva Atlandi ookeanis päästeparvega triivides. Mullu pääsenud Mehhiko kalamees Jose Salvador Alvarenga veetis vist pikemagi aja merel, aga pole end veel tõestada suutnud.
Poon Lim oli leidnud juhuslikult parveks sobiva tüki, tal oli ka veidi vett ja toitu, edasi pidi aga juba mereandidega toime tulema. Esimene laev, mida ta nägi, põrutas peatumatult mööda, sest ühe hiinlase päästmine ei pakkunud neile mingit huvi, siis nähti teda ka USA lennukitest, kuid torm paiskas ta sellest kohast kaugele, nii et teda enam üles ei leitud. Ja siis nägi ta kuidas saksa allveelaev tegi laskeharjutusi kajakate pihta, merehädaline neile huvi ei pakkunud. Oli pigem juhus, et Brasiilia laev ta juba 1943. aastanumbri sees merest üles korjas.
Teine juhtum on seotud šotlasest kirjaniku Dougal Robertsoniga, kelle jaht purunes 1972. aastal Galapagose lähistel kokkupõrkel vaalaga ja seejärel oli terve seltskond 38 päeva triivimas päästeparvel, kuni Jaapani alus nad üles korjas. Samasuguse võimaluse oma üleelamused kirja panna ja raamatu ka bestselleriks teha ameeriklane Steven Callahan, kes veetis 1982. aaastal 76 päeva üksinda merel Atlandi ookeanis. Temal oli kasutada siiski ka magamiskott ja päästepakett, mida enamikul merehädalistel ei ole alati olnud.
Maurice ja Maralyn Bailey elasid 1973. aastal üle 117-päevase triivimise päästeparvel Vaikses ookeanis. Uus-Meremaa lähistel pidi neli meest taluma 1989. aastal merehädaliste kannatusi 119 päeva.
Ja siis muidugi need Mehhiko kalameeste jutud. Mullu korjati merest üles Jose Salvador Alvarenga, kes väidetavasti triivis koguni 14 kuud üksinda merel. Ta võinuks purustada Poon Limi rekordi, paraku on ka neid, kes tema juttu ei usu. 2006. aastal korjati aga üles kolm Mehhiko kalurit, kes olid triivinud paadiga Vaiksel ookeanil kümme kuud.
Guinnessi rekordiks on Jaapani kapteni Oguri Jukichi ja ühe tema meremehe pääsemine pärast 484-päevast hulpimist päästeopaadiga 1813-1815, kui nad olid Jaapani rannikult juba California vetesse jõudnud.
Pääsemine võimalik vaid soojas meres
Portsmouthi ülikooli professor Mike Tipton siiski meenutab BBC-le, et peaaegu kõik pikaajalise parvel ellujäämise episoodid on seotud soojade vetega ekvaatori lähistel, samas kui Atlandi ookeani põhjapoolses osas, kus nüüd üks Briti jaht kadunuks jäi, on vee temperatuur maksimaalselt 15 kraadi. Ja sellistes vetes, kui sa just päästepaadis ei istu, saabub surm alajahtumise tõttu kuue tunniga.
Pääsejatel on selgelt olemas vajaduste hierarhia - värske õhk, takistamata vereringe, soodne temperatuur, vesi, et vedelikukaotust üle elada ja toit.
Merehädalised on pidanud tavaliselt piirduma küll kala- ja linnulihaga ja vihmaveega, mida nad ookeanil hankida suudavad. Mussoonvihmad tulevad selgelt abiks, sest vähemalt janusse inimene ei sure. Jahedamates vetes ohustab inimesi alajahtumine, soojemates aga joogivee puudus ja näiteks haide rünnak.
