VIDEO: Ungari ja tema piirid läbi aegade: kolm osa on läinud, üks osa on alles

Vene kroonikates on kirjas kuidas stepirahvas ungarlased 894. aastal Kiievist mööda minnes üle Karpaatide rändasid, aladele, kus kunagi olnud hunnide, avaaride, gepiidide, keltide ja slaavlaste  asustusest pidevate sõdade järel enam palju alles ei olnud. Täpne daatum ei pruugi küll paika pidada, ka ei mindud selgelt vaid ühe lainena, aga oma praegustel aladel on ungarlased mõistagi sisserändajad.

Vürstiks, kes ungarlasi sel ajal juhtis oli Árpád, omanimelise dünastia alusepanijana, kelle järglased valitsesid Ungarit 1301. aastani, alates jõuludest aastal 1000 juba kuningatena. Ja vähemalt 10. sajandil ei olnud ungarlaste edenemine sugugi seisma pandud, ehk Lääne-Euroopa linnu ohustasid sel ajal nii araabia väesalgad Vahemerelt, ungarlaste hordid maa peal kui ka viikingid põhjast.

Just selles kontekstis jäid ungarlased paikseks oma praegustele aladele, varasemasse Rooma Pannooniasse, kuigi nende riik on olnud peaaegu alati oluliselt suurem praegusest. Tänased Slovakkia, Transilvaania ja Vojevoodina olid selle riigi kindlad osad. Laienemine algas tõsiselt 1097. aasta Gvozdi mäe lahinguga, kus ungarlased alistasid Horvaatia ja Dalmaatsia kuningriigi.

Keskajal sai Ungari kuningas ajuti oma kontrolli alla ka Poola, ja Liivi sõja lõpus oli ka Lõuna-Eesti ju ungarlasest Poola kuninga István (Stepan) Báthory võimu all. Aga Osmanite vallutus rüüstas Ungarit tugevalt ja 1527. aastast Ungari troonile tõusnud Habsburgid pidasid maha mitmeid sõdu, et Ungari alasid tegelikult enda kätte saada.

Austria-Ungari, mis riigina alates 16. sajandist järkjärgult välja kujunes ja 1867. aastast lõpuks ametlikult kaksikmonarhiaks muudeti, koosnes ametlikult Austria keisririigist (tänane Lõuna-Poola ja lääne-Ukraina, Tšehhimaa, Austria, Sloveenia, osa Horvaatiast ja Kirde-Itaalia) ja Ungari kuningriigist (peamiselt Transilvaania, Horvaatia, Ungari, Slovakkia, Põhja-Serbia).

Ungari riigis elas sel ajal (1910. aasta seisuga) 54,5 protsenti ungarlasi, 16 protsenti rumeenlasi, 10,7 protsenti slovakke, 10,4 protsenti sakslasi, jne, ning sellise rahvaste vangla lagunemine oli 1918. aastal sama paratamatu, kui Austria-Ungari riigi lõpp üldse. Lõunaslaavlased lõid lahku, et liituda Jugoslaaviaga, slovakid lõid lahku, et liituda Tšehhoslovakkiaga, ja tagatipuks alustas Rumeenia suurt sõjakäiku, et 1919. aastal rebida Ungari küljest Transilvaania. Vehele jäi ka enamlaste katse võimu haarata.

Ja nii jäi 18 miljoni elanikuga 325 411-ruutkilomeetrisest Ungari kuningriigist järgi vaid kaheksa miljoni elanikuga 92 833 ruutkilomeetrine Ungari vabariik.

Eriti löödud oli Ungari Transilvaania kaotusest, sest seal elas arvukalt ungarlasi, aga, kui sõjaaegsed "Hitleri kingitused" välja arvata, jäigi see ala tülikoldeks Ungari ja Rumeenia vahel. Just Transilvaania ungarlaste ülestõusust algas Rumeenia 1989. aasta revolutsioon. Ja Ungari on pidanud oma ülesandeks seista kaasmaalaste õiguste eest eriti Slovakkias ja Rumeenias, mis on jälle riigi välissuhteid üsna jäistena hoidnud.

Läbi aegade on Ungari säilitanud ka hingesugulust rändrahvastega Aasiast. Magor ja Hunor olid vennad, kõlab ungarlaste pärimus, mistõttu nad pidasid end ka hunnide õigusjärglasteks, ja ka nimi ungarlased (Ungarn, hungarians) jäi madjaritele külge just seetõttu. Ja seega tahavad ka ungarlased end läbi aegade pidada sugulaseks pigem türgi kui ugri rahvastega. See küll ei tähendanud, et Ungari poleks Osmanite rünnakule 14.-18. sajandil tugevalt vastu hakanud.