Kõik otsustasid metsast külla kolida ja põldu pidama hakata. Külas hakati leiba sööma, mis oli uus, senitundmatu ja peen. Metsaelanikud, kes külla kolida ei tahtnud, elasid endiselt koopas ning sõid küpsetatud hirvekülgi. Vahel käisid nad metsaservast piilumas, kuidas põllul välkus reha, kuid häid emotsioone see neis ei tekitanud. Nii kirjeldab suurt ajaloolist murrangut oma raamatus “Mees, kes teadis ussisõnu” kirjanik Andrus Kivirähk.

Aga kui tema kirjelduste järgi hakkasid uuendusmeelsemad lihtsalt metsast ära kolima, siis tegelikult on küsimus, kuidas seni küttimise ja korilusega endal hinge sees hoidnud eurooplastest said põllupidajad, huvitanud teadlasi juba vähemalt sajandi.

Uued meetodid iidse DNA uurimiseks võimaldavad sellesse endiselt segasesse pilti lisada uusi kilde.
Loe pikemalt Novaatorist