Kaua sa ikka Sojuzile loodad? USA ehitab kosmosejaama jaoks oma päästekapsli
Inimeste madalale Maa orbiidile toimetamiseks konstrueeritav järgmise põlvkonna USA kosmosesõiduk peab kuni seitsme kuu vältel suutma toimida rahvusvahelise kosmosejaama ISS päästealusena. Sellist teenust pole ükski Ameerika kosmosesõiduk osutanud pärast seda kui Apollo juhtimismoodul põkkus aastatel 1973–1974 kolmeks kuuks kosmosejaamaga Skylab.
Sarnaselt kruiisilaeva päästepaatidele ei kavatseta ka kosmosesõidukit inimeste evakueerimiseks niipea praktikas rakendada, ent igaks juhuks peab alus selleks siiski valmis olema.
Hetkel täidavad kosmosejaamas päästepaadi-kohustusi kaks pidevalt dokitud Vene ruumimoodulit Sojuz. Kumbki moodul mahutab kolm inimest, mis tähendab, et kahe päästealuse olemasolu võimaldab jaamas üheaegselt töötada kuuel inimesel. Pärast ühe Sojuzi lahkumist ja enne järgmise saabumist nn mittevahetu üleandmisprotseduuri (ingl indirect handover) raames kahaneb meeskond kolmele hingele.
Selleks, et kosmosealust saaks nimetada päästepaadiks, peab see võimaldama põhimõtteliselt kahe protseduuri sooritamist, märkisid NASA insenerid, kes teevad koostööd ettevõtetega, mis töötavad välja kosmosesõidukeid agentuuri kommertsotstarbelise meeskonnaprogrammi CCP (ingl Commercial Crew Program) raames.
Esiteks peab alus pakkuma kaitset ja peavarju astronautidele juhul, kui jaamas tekib probleeme. Teiseks peab kõiki süsteeme olema võimalik kiiresti töörežiimile lülitada, et päästealus saaks jaamast viivitamatult lahkuda ja Maale naasta.
Kosmosetehnika konstruktorite töö teevad keeruliseks kaks tegurit: toide ja kaitse väliskeskkonnast lähtuvate objektide, näiteks mikrometeoroidide eest. Kosmosejaama aakrisuuruste päikesepaneelide toodetavat suurt hulka elektrienergiat läheb tarvis jaama süsteemide tööshoidmiseks ja teaduslike eksperimentide läbiviimiseks. Toide, mida võimaldatakse dokitud aluse meeskonnale, on samas suurusjärgus tavalise köögikülmkapi energiatarbega.
Ideaalis näeksid konstruktorid, et jaama külge kinnitunud aluse toide oleks välja lülitatud. See ei pruugi aga võimalik olla, kuna mikrogravitatsiooni tingimustes ei ringle õhk samamoodi nagu Maal. Nii kujunevad isegi jaamaga lahtise luugi kaudu ühendatud aluse pardal “surnud tsoonid” ehk piirkonnad, kus pole hingamiskõlbulikku õhku, kuni seal miski õhku ringi ei liiguta.
Lisaks seisab konstruktorite ees ainulaadne väljakutse ehitada kosmosesõiduk nii vastupidavaks, et kokkupõrked mikrometeoroididega seda ei purustaks, kasutades võimalikult vähe soomust, kuna see kergitab aluse massi, mis komplitseerib selle orbiidileläkitamist. Ehkki ette ei nähta mitut järjestikust tabamust, peavad aluse loojad siiski suutma näidata, et päästepaat pärast mõnd juhuslikku kokkupõrget vanarauaks ei muutu.
