See hirmus sõna "heidutus" - kas tõesti on julgeolekuks vaja tuumarelvi?
Jõudude tasakaal (balance of power) on uusaja rahvusvaheliste suhete termin, mis läks eriti käibele pärast Utrechti rahu (1713), sundides iga riigi kasvavale jõule vastama sama tugeva jõuga, luues järjest suuremaid koalitsioone riikide vahel. Paraku jõuti lõpuks välja Esimese maailmasõjani, kus oligi maailm koosnemas kahest suurest liidust ja sõda ikka vältida ei suudetud. Põhimõttena pole see termin siiani aegunud, kuigi pärast Teist maailmasõda kujunenud külm sõda kahe suurbloki vahel on sundinud otsima pigem uusi mõisteid.
Tuumavõidurelvastumist alates 1940. aastatest on saatnud pigem mõiste hirmu tasakaal (balance of terror). See termin pärineb nähtavasti Kanada välisministrilt Lester B. Pearsonilt, kes 1955. aastal väitis, et jõudude tasakaal on asendunud hirmu tasakaaluga.
Desarmeerimine (disarmament) oli 1920. aastate keskpaiga illusioon, et desarmeerimine aitaks justkui rahvusvahelist sõjaohtu kaotada. Briand-Kelloggi pakt 1928. aastast Prantsuse ja USA välisministrite vahel kuulutas agressiooni prügikasti viskamist. Ka Eesti ühines sellega ja vähemalt teoorias kehtib pakt tänase päevani. 1932-1934 peetud maailma desarmeerimiskonverents nurjus aga seetõttu, et Versailles'rahuga desarmeeritud Saksamaa otsustas hoopis taasrelvastuda.
Mittetunnustamispoliitika ehk Stimsoni doktriin, on 1932. aasta USA välisministri Henry L. Stimsoni väljakuulutatud poliitika, mitte tunnistada Jaapani tehtud territoriaalseid ümberkorraldusi Hiinas. Sama poliitika haaras 1940. aastast endasse ka Baltimaade annekteerimise mittetunnustamise.
Rahusobitamine (appeasement) oli kõike muud kui rahusobitamine, kui lääneriigid (täpsemini Briti peaminister Neville Chamberlain) ei leidnud esialgu muud meetodit Hitleri agressiooni peatamiseks kui järeleandmised. Kiskja isu kasvas aga süües ja see poliitika nurjuski Müncheni sobinguga 1938. aastast. See kogemus sunnib praegust maailma ettevaatlikuks ka Putini-Venemaa suhtes.
Raudne eesriie (Iron curtain) on 1946. aasta Winston Churchilli kõnest pärinev termin, mis nentis olukorra, kus NSV Liit oli okupeerinud suurema osa idapoolsest Euroopast ja püstitanud selle ja läänemaailma vahele raudse eesriide, kust inimesed ei pääsenud enam välja ja kuhu vaba sõna ei pääsenud enam sisse.
Tagasilükkamine (rollback) oli USA paratamatu vastus Korea kriisile 1950. aastal, kui Põhja-Korea väed olid alustanud rünnakut Lõuna-Koreale, ÜRO väed paiskasid nad aga tagasi, vastu Hiina piiri, paraku sekkus siis sõtta juba Puna-Hiina ja vaherahu asetas kahe Korea vahelise piiri tagasi oma praegusele kohale. Tervel lääneriikide blokil polnud piisavat jõudu, et sellist poliitikat lõpuni ellu viia.
Ohjeldamine või pigem piiripanemine (containment) ja heidutus (deterrence) olid järgmised vastused kommunismibloki riikide agressiivsusele, esimene väljendatud juba 1946. aastal USA diplomaadi George F. Kennani telegrammis ja viidud ellu peamiselt Põhja-Atlandi lepinguorganisatsiooni ehk NATO loomisega. Toimivam asi, mis Moskva globaalset ekspansiooni tagasi hoidis, oli samal ajal kasvanud heidutus kasvava tuumarelvastuse näol, mis kutsus esile küll eriti võidurelvastumise nn Varssavi Pakti riikide ja NATO riikide vahel. Bernard Brodie kirjutas juba 1959. aastal, et tuumaheidutus peab olema kogu aeg kasutusvalmis, kuigi seda kasutada ei tulegi.
Pingelõdvendus ehk Détente tähistas omakorda 1969. aastal alanud suunda kahe suurbloki lepitamiseks, mida eriti aitas teha Soome president Urho Kaleva Kekkonen Helsingi tippkohtumisel 1975. Seal tehti kompromiss - punaleer nõudis territoriaalse terviklikkuse (ehk siis Teise maailmasõja järgsete vägivaldsete piiride puutumatuse) kehtestamist, lääs aga inimõiguste kaitsmist (mis aitas oluliselt kaasa ka dissidentluse kujunemisele NSV Liidus). Selle raames alustatud desarmeerimiskatsed jäid küll osalisteks, sest tegelikku leppimist ju külmas sõjas ei tulnud.
Ajaloo lõpp (End of History) oli Francis Fukuyama 1989. aasta ülioptimistlik käsitlus, mis oli selgelt ajendatud sametrevolutsioonide lainest, mis 1991. aastaks ka NSV Liidu puruks lõi. Täna me teame, et ajalugu ei saanud otsa. Venemaad keeratakse aga üha enam 1991. aasta eelsesse võimukorraldusse tagasi.
Tsivilisatsioonide kokkupõrge (Clash of Civilizations) oli Samuel P. Huntingtoni 1993. aasta katse pigem leida ideelist täidet tekkinud tühimikule globaalsel vastandumisel. Seda teooriat järgisid omal moel ka Osama bin Laden oma terrorismi ja selgelt ka Pentagon terrorismivastast sõda planeerides. Ka kokkupõrget keset Ukrainat oleks sellega võimalik seletada, aga Putini välispoliitika rajaneb siiski pisut teistele alustele. See on järjekordne konflikt militaristliku Venemaa ja vaba maailma vahel.
Niisiis, praeguse Venemaa ohjeldamiseks-heidutamiseks, tagasihoidmiseks või tagasilöömiseks praegu selget teooriat ei ole. Barack Obama esialgu välja kuulutatud taaskäivitus (reset) Venemaa-suhetes on juba sama kuulus läbikukkumine kui Chamberlaini-Hitleri rahusobitus 1938. aastast.
