“Mul on selline fantaasia, mida ma ootan Google Glass’ilt. Ma kannan prille ja mu ees laual on pudel veini,” seletas Cerf, kelle kireks on muuseas hea vein. "Ma peaks saama küsida: “Mis on selle veini maitseomadused?””

“Mida siis Glass tegema peab? Kaamera peab aru saama, et ma näitasin näpuga millegi peale, see oli žest. Siis peab see aru saama, et tegu oli veiniga ja mõistma pudelil oleva etiketi järgi veini nime ja aastat. Edasi peab see internetist üles otsima selle konkreetse veini maitseomadused. Ja siis peavad prillid tulemusi mulle näitama või ütlema “See on tõesti halb aastakäik, ära seda pudelit ava.”,” kirjeldas Cerf.

Cerf naljatas, et teise võimalusena hakkavad nutiprillid kohe reklaami tegema: “Teised inimesed, kes seda veini vaatasid, vaatasid ka neid järgmisi veine…”.

"Selline arvutusvõimsuse toomine omaenda igapäevasesse konteksti muudab arvutid lihtsast tööriistast meie partneriteks," uskus Cerf.

Pimedad testivad Google'i isesõitvaid autosid

Tema sõnul tegeleb Google osaliselt hulga hullumeelsete projektidega lihtsalt seetõttu, et nad saavad nendega tegeleda. "Võtame isesõitvad autod. Mida need meile annaks?" küsis Cerf. Kasu võiks olla tohutult, näiteks paremini juhitud liiklusvoog, ohutum ja säätslikum sõit jne.

"Isesõitvad autod aitaks ka pimedatel liigelda. Meil on muide Google’s pimedad töötajad, kes testivad isesõitvaid autosid," seletas Cerf.

Mis ikkagi on Google'i strateegiline eesmärk kõige sellega tegelemisel? Cerfi ütleb, et laias laastus langeb kõik firma moto alla: “Korraldada kogu maailma informatsiooni, teha see üleüldselt kättesaadavaks ja kasulikuks.”