Kaks Johannest - kaks paavsti, kaks uut pühakut - täna Vatikanist

Johannes XXIII ja Johannes Paulus II, teist me mäletame ka Tallinnas maad suudlemas, esimesest kipume paraku teadma vaid seda, et tal oli olnud sama nime ja numbriga vastupaavstist eelkäija, kes pigem kuulus piraadi kui pühakuna. Täna saab aga paavstidenimekiri juurde kaks pühakut, kes selgelt on seda au väärt.

Pühakuid on paavstide seas küll ridamisi, on ju iga enne 352. aastat valitsenud paavst ehitud tiitliga pühak - Sanctus, ja ka hilisematele paavstidele on pühakukskuulutamisi, kuigi järjest harvemini osaks saanud. Kui lugeda sisse juba täna piduliku tseremooniaga pühakute sekka tõstetavad Johannes XXIII ja Johannes Paulus II, on senisest 265 paavstist pühakuks saanud 80.

Täna kell 11.00 otse üle kantaval tseremoonial teatab kahe paavsti pühakuks tunnistamisest praegune paavst Franciscus I, kes esimese lõunaameeriklasena paavstiametis on ka esimene seda nime kandev ja esimene jesuiidist paavst, lisaks on tema kõrval rivis ka eelmine paavst Benedictus XVI, kes mullu vanuse tõttu ametist lahkus. Püha Peetruse väljakule on sel puhul oodata enam kui miljonit inimest.

Vaata ka eilseid ettevalmistusi Vatikanis:

Kuigi Johannes on olnud läbi aegade kõige populaarsem paavstinimi, on seni pühakute kirjas vaid Johannes I (523-526). Ja Johannestega on seotud ka mitu segadust, esiteks see, et arvutusvea tõttu jäi kandmata nimi Johannes XX, siiani elavad ka keskaegsed legendid (tõestamata) Johanna-nimelisest naispaavstist, ja eriti skandaalseks osutus vastupaavst nimega Johannes XXIII (kodanikunimega Baldassare Cossa, aastail 1410-1415), keda teatakse rohkem varasema piraadina. Ametlikust paavstide nimekirjast on vastupaavstidena maha võetud ka Johannes VIII (844) ja Johannes XVI (997-998).

Johannes XXIII, itaallasena kodanikunimega Angelo Giuseppe Roncalli, oli paavstiametis 1958-1963, eluaastatega 1881-1963. Just rahvalähedus oli talle andnud hüüdnime il Papa buono (e k hea paavst), ja ka pärast surma on temale omistatud kaks imetegu. Aga tähele tasub panna seda, et rasketel aastatel apostelliku delegaadi ja vikaarina Türgis ja Kreekas töötanud hilisem paavst aitas 1944. aastal natsliku hävituse eest põgeneda tervel hulgal Ungari juutidel. Tegemist oli seni viimase frantsiskaanide ilmikordusse kuuluva paavstiga. Ja just tema ajal asuti katoliku kirikut selgelt kaasajastama ja inimestele lähemale tooma, Teise Vatikani kirikukogu otsustega aastaist 1962-1965.

Johannes Paulus II oli esimene poolakast paavst aastail 1978-2005, kodanikunimega Karol Józef Wojtyła (elas 1920-2005), kelle suurimaks saavutuseks võib pidada totalitaarse valitsemiskorra kõikuma löömist ja lõplikku krahhi Ida-Euroopas, pühakuna on ka tema nimel tuvastatult kaks imetegu, aga maailm mäletab teda ennekõike selle paavstina, kes Vatikani tolmunud seinte vahelt välja tuli ja peaaegu igas maailma riigis ise kohal käis. Nii pani ta põlved ja suu ka vastu Eestimaa pinda 1993. aastal. Tema ajal hakkas Vatikan kõnelema võimalikult kõigi katoliiklaste emakeeles ja võtma sõna rõhutute kaitseks igal pool maailmas.

Paavst Indoneesias 1989:

Täna räägitakse ka sellest, et kaks paavsti korraga pühakuks kuulutades üritavat Vatikan lepitada vastandlikke pooli kirikus, kuid selge on see, et pärast ligemale poole aastatuhandest vaikimist on katoliiklus hakanud üle maailma toetajaid juurde võitma ja seda just sõnumi, mitte institutsiooniga. Need kaks paavsti aitasid sellele muutusele 20. sajandil kõige tugevamini kaasa, ja pole paremat tõendit selle kohta, kui esimene jesuiidist ja ühtlasi esimene argentiinlasest paavst kiriku eesotsas praegu. Kristlus on leidmas omale uut kohta maailmas.

Täna peab roomakatoliiklust oma usuks 1,2 miljardit inimest üle maailma, olles eriti levimas maailma kõige vaesemates piirkondades Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas ja vaeste eeskõneleja praegune kirik püüabki olla.