Bloodhound SSC: auto (või pigem rakett), mille jaoks helikiirus pole mingi piir

1000 miili tunnis, ehk meile arusaadavamalt 1609 kilomeetrit tunnis. Selline kiirus on seatud eesmärgiks Inglismaal Bristolis välja töötatavale masinale, mille kere ja üks reaktiivmootor laenati Eurofighterilt, abimootor Cosworthi vormelilt ja appi tuli ka teaduslik nõuanne Swansea ülikoolist. Peamootori paneb kokku aga Norra-Soome ühisettevõte.

Esialgu on see auto alles väljatöötamise faasis, kuigi katsetusteks aastal 2016 on puhtaks tehtud ka 19 kilomeetri pikkune  ja 3,2 kilomeetri laiune kõrberiba Lõuna-Aafrikas. Auto (kui seda raketti nii saab nimetada) saaks olema 13,5 meetrit pikk ja 1,9 meetrit lai, kaaluga stardi hetkel 6,2 tonni. Hävituslennuki reaktiivmootor aitaks küll saavutada 480 km/h, edasist kiirendust peaks andma Norra ja Soome ühisfirma Nammo välja töötatav hübriidmootor. Cosworthi vormelimootor on vajalik vaid mootorisisese hapnikuvarustuse toetamiseks.

Helikiiruseks Maal arvestab NASA 1225 km/h, seega rekordauto jaoks pole see enam piir, on ju autodemaailmas helikiirus ammu põrmu paisatud. Selle rekordi saavutas esmakordselt  ThrustSSC 1997. aastal RAF piloodi Andy Greeni juhituna.

Superauto idee taustal ongi varasemate kiirusrekordite murdjad Richard Noble ja Green, viimane peaks juhtima ka Bloodhoundi kahe aasta pärast. Kiirendamisel tuhande miilini tunnis 42 sekundiga peaks piloodile osaks saama ülekoormus 2,5g, pidurdamisel lausa 3g, piduritele lisaks aitaks hoogu maha võtta ka langevarjud, ja kui piloot just sel hetkel ära ei minesta, võiks ta loodetavasti hõisata uue kiirusrekordi üle. (3g ei tähista siin gramme, vaid kolmekordset raskusjõudu).

Kodulehel müüakse ka õigust saada oma nimi sponsorina selle superauto kere peale, maksab ligemale 13 eurot.