Džentelmenlus uppuvas laevas? Nalja teete või...
Merekatastroofe on teada loendamatult, ja mõistagi kuuleme me vaid pääsenute lugusid, uppunute suud on ju igaveseks sulgunud. Aga paistab, et Titanicu juhtum, kus enamik pääsenuist olid naised ja lapsed, on tõeline erand. Pääseb ikka see, kes on kiirem ja tugevam, ja reeglina on naiste pääsemise protsent poole väiksem meeste omast.
Konkreetne Rootsi teadlaste uurimus, mis avaldati 2012. aastal ajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences, jättis ka selge pildi, et laste uppuvalt laevalt pääsemise tõenäosus on kõige väiksem. Meenutagem seda täna, tundes kaasa lõunakorealastele.
Rootslaste uurimuses võrreldi küll vaid 16 laevahukku aastaist 1852-2011, aga nendest juhtumitest üheksa kaptenit siiski läks põhja koos laevaga. Kokku mahtus valimisse 15 000 reisijat või meeskonnaliiget, kellest enamik ilmselgelt ei pääsenud.
Tunamullu lõi selline uurimus laineid, sest parasjagu oli tuliseks teemaks Costa Concordia kapteni väidetavalt argpükslik lahkumine uppuvalt laevalt. Tol korral küll õnnestus evakueerida suurem osa reisijaist, ehk 4252 reisijast uppus vaid 32, ja kõik seaduspärasused ei pruugi antud juhtumile laieneda. Tänase Lõuna-Korea laevahukuga võrdluste tegemine on küll ennatlik, võib vaid oletada, milliseid tragöödiaid seejuures üle elatakse.
Titanicu hukkumine 1912. aastal oli tõeline erand, sest toona tõesti enamik naistest ja lastest pääses eluga, nimelt naistest 74, lastest 52 ja meestest vaid 20 protsenti. Tookord pääses 712 ja uppus 1496 inimest. Kapten uppus koos laevaga. Ja kuna meedia teabki kõige sagedamini laevahukke võrrelda Titanicuga, siis võiks jäädagi uskuma erandit, mitte reeglit.
1994. aastal põhja läinud Estonia peal oli olukord sootuks teine, pääses vaid 5,4 protsenti naistest ja 22 protsenti meestest. Ja see paraku juba järgis tegelikku reeglit. Tegelikult kipub laevahukkude korral tekkima paanika, ka trügimine, kus pääsevad ikka kiireimad ja tugevaimad, isegi siis kui meeskond üritab evakueerimisele organiseeritult kaasa aidata.
Teine seaduspära on see, et pääsenust ülekaalukas enamus (60 protsenti) tunneb pärast süütunnet, et nad kellegi teise pääsemisele kaasa ei saanud aidata, nagu kinnitab varasem uurimus parvlaeva Herald of Free Enterprise hukkumisest 1987. aastast.
Laevahukud annavad pinda legendidele, küll on Läänemeres 1941. aastal Juminda esiselt teada juhtum, kus pääsenu hulpis tunde plahvatusohtliku meremiini küljes, sest muud abivahendit võtta ei olnud, teisalt on 1944. aastast teada ka juhtum, kus mees klammerdus uppuva ballooni külge, vaid nõrgas usus, et see peab ju pinnale tagasi kerkima, ja pääses. Estonialt pääsenute lood on aga jäänud isegi teenimatult pahatahtlike vandenõuteooriate taha peitu. Kangelastegudeks sellistel hetkedel aega ei jää, kui kangelastegu võib olla su viimane tegu.
