Alustuseks hoiatame, et loo alguses esitatud video cheerleaderite visiidist on USA mereväe ametlik propaganda.

Nüüd usinalt levitatav vandenõuteooria, nagu kadunud Malaisia reisilennuk olevat mingi ime läbi maandunud Diego Garcial, ei kannata just kriitikat, sest Austraaliast 4720 kilomeetrit läänes olevale atollile jõudmine oleks eeldanud rohkem kütust, kui lennukil oli. Aga saladuskatet on selle pisikese saare ümber küll ja küll.

Kuigi Diego Garcia on oma olemuselt korallatoll, on ta ka lõunapoolseks tipuks Indiast algavate merealuste mägede ahelikule ja osa veidi suuremast Chagose arhipelaagist. Diego Garcia ise on suurimaid katkematuid atolle, mille territooriumiks on 170 ruutkilomeetrit, aga enamik sellest on sisemine laguun, maismaad on saarel vaid 30 ruutkilomeetrit. Ühest otsast teiseni läbides on saare pikkuseks küll 64 kilomeetrit, aga meenutab ta pigem mõlkis hobuserauda.

Mahuvad sinna ära sõjalaevastiku baas, allveelaevastiku baas ja sõjalennuväli, kahe neljakilomeetrise maandumisrajaga, kuhu hädaolukordades oleks võimalik maandada ka suuri reisilennukeid. Omal ajal oli ta kirjas isegi tagavaramaandumiskohana kosmosesüstikutele. See lennuväli on piisavalt suur, et sealt oli võimalik Iraagi sõjas teele saata superpommitajaid B2.

Ja püsivalt on saarel umbes 3000 kuni 5000 sõjaväelast, ameeriklasi, britte, Iraagi sõja ajal nähti küll ka muid liitlasi. Skandaaliks oli see, et alates 2001. aastast on mitmeid al-Qaida juhtivaid tegelasi hoitud vangis Diego Garcial, kust algas nende teekond CIA salavanglatesse mujal maailmas.

Diego Garcia elanike küüditamine 1971

Teine skandaal on aga kogunud tuure juba üle neljakümne aasta ja jõudnud tänaseks isegi Euroopa inimõiguste kohtusse. See on saare põliselanike küsimus.

16. sajandil, kui hispaanlane Diego García de Moguer ametlikult selle atolli esimesena avastas, oli tegemist asustamata paigaga, ja alles Prantsuse võimu kehtestamise järel 1793. aastast alates saarele toodud orjadest hakkas kujunema omapärane kreoolikultuur, kui ennast ilois'lasteks, hiljem ka chagoslasteks nimetav kohalik rahvastik välja kujunes. Osa neist oli toodud Madagaskarilt, osa Malaisiast. Briti kolooniaks sai Diego Garcia 1814. aastal.

Kuid lepinguga, millega britid andsid atolli 1966. aastal liitlassuhete raames USA mereväe kasutusse, oli ette nähtud üle anda inimtühi saar.

Chagoslased koliti poolvägisi Seišellidele ja Mauritiusele, viimase võimud olid aga sunnitud loobuma oma nõuetest sellele atollile, kui riik 1968 iseseisvus. Diego Garcia 1151 põliselanikku koliti oktoobris 1971 Mauritiusele ja hiljem maksti neile ka kompensatsiooni. Nüüdseks on kogukond, kes nõuab õigust kunagisele kodusaarele naasta, kasvanud juba enam kui 1500 inimeseni.

Mauritiust on aga häirinud ka Diego Garcia ümber kehtestatud kaitseala, kus kalapüük ära keelati.