Kui Ülemiste vanake viimati vihastas: Suur Tallinna uputus 1867. aastal
Täna tundub see pigem võimatu, et Ülemiste järve veed Tallinna peale alla voolaks, on ju veejanuline Tallinna rahvastik kasvanud pooleteist sajandiga 15 korda ja lisaks on raudteetammist saanud justkui loomulik kaitsevall. Aga 1867. aasta kevad-suvi läks suure üleujutusega Tallinna ajalukku, kui näiteks Maakri tänavale ligi kahe meetri kõrgune veemass valgus.
Härjapea jõe kaudu täitis vesi ääreni veskitiigi Juhkentalis (praegu asub sel kohal Tiigiveski park ja Kalevi spordihall), mis peagi üle ajas, ujutades üle Tartu maantee ja Maakri tänava lähikonna. Tartu maantee oli Mõigust kuni seegini lausa järvelaadseks veekoguks muutunud, Narva maanteed mööda voolas suur jõgi. Teisalt aga murdis Ülemiste vesi läbi Pärnu maantee ja ujutas üle ka Kristiine heinamaad, kus toona küll veel suuremat asustust ei olnud. Luisentalis (Luise tn) ja ümbritsevates orgudes kerkis vesi igatahes mitu jalga (enam kui 60 cm).
Maakri tänaval kerkis vesi aga 4. juunil veerand tunniga lausa kuus jalga (ligi 1,8 meetrit). Üks kohalik voorimees, nimega Tuttenberg paistis silma, et ta veehätta sattunud inimesi välja aitas, seejärel oli aga Tuttenberg ratsutanud Kalamajja, tuttava paadiomaniku juurde, et sealt juba päästva alusega Maakri tänavale naasta. Ja oli ka aeg, tänava asemel voolas juba sügav jõgi.
Ülemiste vanake ootas võimalust
Põhjaliku ülevaate toonase Ülemiste ujutuse kohta andis pool sajandit hiljem, revolutsiooniaastal 31. augustil 1917 ilmunud Tallinna Teataja, nr 195, mida siin refereerida üritame.
Läbi aegade oli Tallinna (mis veel 19. sajandil piirdus küll vanalinna ja mõningate lähimate agulitega) vaevanud kaks suuremat nuhtlust, tulekahjud ja veekahjud. Toompea oli alles 1864. aastal peaaegu puhtaks põlenud, aga juba 1761. aastast polnud suuremaid üleujutusi tuntud. Nähtavasti oli ka Ülemiste järve kaldale kaitsevalle rajatud, sest teated kõnelevad, et järvevesi just nendest üle ja läbi murdis. Ülemiste vanake võis mõne aja end siiski rahulikult tunda.
1867. aasta talv oli aga rohke lumega, kõva külmaga ja hilise lõpuga. Suurte sadude tõttu, mis algul lume, pärast vihmana maikuu algupooleni kestsid, lisaks küll ka Kurna soost kaevatud kraavi tõttu, mis järvele veel ootamatult palju vett juurde tõi, kerkis järvevesi enam kui kaks korda tavalisest kõrgemale. Ja linn osutus kaitsetuks.
Juba aprillis 1867 olid eeslinnade elanikud hirmul üleujutuse eest, mis siis 20. mai ümber esimese hooga järve kallastest üle murdis ja alla linna suunas valgus. Ja aprillis oli ka linnavalitsus hakanud uputuseohuga võitlema, tõkestades võimalikud läbimurdekohad liivakottidega, kuid see sundis üleliigset vett endale uut väljapääsu Pärnu maantee poolelt otsima.
Tollal Tallinnas eestikeelset päevalehte ei olnud, ilmus vaid saksakeelne Revalsche Zeitung, mida siis pool sajandit hiljem võis Tallinna Teataja tsiteerida: "Kes tunneb küll kõiki kaebtusi, mis waestelt nende wähese waranduse häwitas, mida nad raske waewaga omandanud? Suuremalt jaolt on need ju waesed inimesed, kes Härjapea jõe jooksu ümbruskonna onnides asuwad, keda uputus on tabanud, ning kõik nendelt ära wõtnud, mis neil oli."
Onn on küll pisut julm nimetus agulihoonete kohta, aga kerkivat vett taluma neid küll ehitatud ei olnud. Täna me võime rääkida ka sellest, et just see loodusõnnetus sundis samal aastal Tallinnale korralikku veevärki rajama.
