Enamik Venemaa elanikest sai püsiva perekonnanime alles 1930. aastateks
Perekonnanime on paljud Venemaa suguvõsad omanud juba sajandeid, esimesena hakati neid andma teadaolevalt Suur-Novgorodi elanikele 13. sajandil, ilmselgelt Leedu suurvürstiriigi eeskujul. Moskva vürsti- ja bojaarisuguvõsad said perekonnanimed püsivalt külge 14.-15. sajandil, aga ilmneb, et ligemale 75 protsenti kogu rahvastikust ei omanud perekonnanime ka veel 1897. aasta rahvaloendusel.
Võrdluseks: kuigi mõned eestlased olid saanud priiks laskmisega kaasnevaid perekonannimesid juba varemgi, võtsid peaaegu kõik talupojad Eestis endale perekonnanimed Liivimaal 1826. ja Eestimaal 1835. aastaks. Pärisorjus oli ju siin kaotatud seadustega 1816 ja 1819.
Venemaal aga jõuti pärisorjuse kaotamiseni alles 1861. Kui Eesti külge liideti 1920. aastal Petserimaa, pidi Eesti riik esimesena hakkama ka sealsetele elanikele perekonnanimesid panema. Enamik Venemaa alamatest sai püsiva perekonnanime külge alles passirežiimi kehtestamisega hiljemalt 1930. aastatel, kirjutab venekeelne Wikipedia.
Enne seda on nimed jäänud külge pigem juhuslikult, kuna inimesi tunti ees- ja isanime pidi ja nii võis ka näiteks Juri Ivanovitši perekonnanimeks dokumentides kinnitudagi Ivanov.
Perekonnanime lõpp -ov viitabki tihti isa või pigem vanaisa nime kinnistumisele perekonnanimena. Lõpud -ski, või -tski viitavad aga sellele, et perekonnanime võeti asula või lähima kiriku järgi. Ja muidugi on perekonnanimesid võetud ka elukutse järgi - Kuznetsov, Melnikov, jne. Taimede ja loomade järele - Sokolov, Lebedev, Kozlov...
Kes muidugi võttis ise, kellele määrati tagaselja. Ega see reform Eestiski just päris vabatahtlikult teoks ei saanud - mõned ei teadnud veel aastakümnend hiljemgi oma ametlikku perekonnanime.
Kui Peeter I 1719. aastal riigis passide väljaandmise käima pani, oli uutes dokumentides juba lahter perekonnanime jaoks (kuigi seda asendas tihti elukutse), aga see reform ju sunnismaiseid talupoegi ei puudutanud. Kuid 19. sajandi keskel oli juba perekonnanimega inimesi laialt teada.
Enamiku talupoegade jaoks ei tekkinud isegi perekonnanime vajadust enne 1861. aastat. 1897. aasta ülevenemaaline rahvaloendus näitas, et perekonnanimi puudus ikka veel 75 protsendil elanikest. Enamik neist saigi perekonnanime lõplikult 1930. aastateks passirežiimi juurutamisega, kuigi teadaolevalt ka kolhoosnikele veel 1974. aastani passe välja ei antud.
Kümme levinumat perekonnanime Venemaal (protsent rahvastikust):
