Mali konflikt aasta hiljem – edulugu või vaikus enne järgmist tormi?

Sõduri 2013. aasta teises numbris kirjeldasime, kuidas omaaegne Lääne-Aafrika demokraatia musterriik Mali riigipöörde järgselt kaosesse langes. Nüüd on põhjust vaadelda, mis juhtus Malis pärast Prantsuse ja mitme Aafrika riigi vägede sekkumist.

Artikkel ilmus ajakirjas Sõdur (1/2014)

Natuke rohkem kui aasta on möödas sellest, kui Lääne-Aafrikas paiknevas Malis algas Prantsusmaa juhitud operatsioon Serval. Prantslaste eesmärk oli tagasi lüüa riigi pealinna Bamako suunas tungivad radikaalsed islamiliikumised ning sellega saadi ka suurepäraselt hakkama. Praegu võib südamerahuga möönda, et võrreldes aastataguse olukorraga on nüüdne Mali kardinaalselt muutunud – seda peamiselt positiivses suunas. Põhja-Malis ainuvalitsenud islamistid on tagasi löödud ning põranda alla surutud, riigis aasta jooksul toimunud kahed valimised on võimule toonud tugeva mandaadiga demokraatlikud jõud, rahvusvahelise abi toel üritatakse parandada riigi, armee ning infrastruktuuri toimimist.

Läänemaailma poolt eelmisel kümnendil alustatud konfliktide – eelkõige Afganistani ja Iraagi – puhul on kõige keerukamaks osutunud neid edukalt ning kiirelt lõpetada. Mali konflikt ei ole küll lõppenud, kuid kõik märgid viitavad positiivsetele arengutele ning sealt lähtuvalt võimalikule rahumeelsele ja osapooli rahuldavale lõpule. Kas selle põhjus on õnnelik juhus või prantslaste, malilaste ja rahvusvahelise üldsuse konkreetsed teod ja realistlikud eesmärgid? Või peame siiski olema oma hinnangutes vaoshoitumad ning küsima: kas senised sündmused ei ole petlikud ja kõige selle näilise positiivsuse all ei pulbitse tegelikult konfliktikatel, mis võib igal hetkel plahvatada? Me ei saa ka unustada, et Eesti on Mali konfliktiga väga otseselt seotud: selle riigi ülesehitamise ja seega ka tulevikuga. Malis teenivad erinevates rollides ja erinevatel missioonidel mitu Eesti kaitseväe ohvitseri ja allohvitseri.

Mali 2013. aasta edulugu

Eelmise aasta 11. jaanuaril sekkus Prantsusmaa sõjaliselt Mali konflikti, operatsioon sai oma nime Sahara kõrbekassi järgi Serval. See tuli üllatusena paljudele ja seda eriti vastasele – Põhja-Malis võimutsenud islamistidele. Prantslaste esmased õhulöögid islamistide konvoide ning tugipunktide vastu ja päev hiljem alanud maavägede pealetung olid edukad ning kiirelt tõrjuti islamistid välja peamistest Põhja-Mali suurematest linnadest. Viimase islamistide käes olnud kantsi – Alžeeria piiri lähistel asuva Kidali linna – võtsid Prantsuse väed oma kontrolli alla 30. jaanuaril, pärast seda, kui islamistidest võitlejad olid pagenud lähedal asuvasse Adrar des Ifoghase mäestikku. Lahingute vältel saabusid Malisse erinevate Aafrika riikide väed, kes abistasid Prantsuse ja Mali üksusi ning suurendasid sõjalise sekkumise rahvusvahelist mõõdet. Samuti abistasid erinevad Euroopa Liidu riigid prantslasi logistiliselt ning varustasid luureinfoga.

Islamistid eesotsas MUJAO-ga (Mouvement pour le Tawhîd et du Jihad en Afrique de l’Ouest – ühtsuse ja džihaadiliikumine Lääne-Aafrikas), jätkasid sissirünnakute korraldamist, keskendades oma löögijõu peamiselt Gao linna Põhja-Malis ja selle lähialade ümber, kuid löödi Servali üksuste, Mali relvajõudude ning AFISMA (African-led International Support Mission to Mali – Aafrika juhitud rahvusvaheline toetusmissioon Malisse) koostöös iga kord tagasi. Islamistide tegutsemis­vabadust ning võimekust õõnestasid samal ajal Adrar des Ifoghase mäestikus toimunud Prantsuse erivägede ja Tšaadi sõdurite terrorismivastased operatsioonid, mille eesmärk oli avastada ning hävitada mäestikku islamistide varem loodud peidikud ja tugipunktid. Need operatsioonid olid edukad ning mitu korda tabati ka tähtsamaid islamistlike liikumiste juhtfiguure – näiteks tapeti prantslaste ja tšaadide ühisoperatsiooni käigus 28. veebruaril džihaadiliikumise AQIM (al-Qaeda in the Islamic Maghreb – Al Qaeda islamistlikus Magribis) üks juht Abdelhamid Abou Zeid. Islamistlike rühmituste rünnakud jätkusid ka suvel ning aasta teisel poolel, kuid muutusid üha harvemaks. Rühmitused muutsid ka lahingutaktikat, minnes algselt kasutatud kompleksrünnakutelt üle suitsiidirünnakutele, mis omakorda asendusid hiljem raketirünnakutega. Rünnakute vähenemise ning džihaadirühmituste lahingutaktika muutmise üks peamine põhjus oli just rahvus­vaheliste vägede võime need rünnakud tagasi lüüa ning üldist julgeolekuolukorda Põhja-Malis parandada.

Paralleelselt sõjalise tegevusega algasid nii Malis kui ka rahvusvahelisel tasemel poliitilised protsessid, et taastada legitiimne riigivalitsemine ning liikuda edasi erinevate Malit vaevavate probleemide lahendamisega. Kindlasti oli 2013. aastal Mali sisepoliitikas kaks olulisemat sündmust presidendi- ja parlamendivalimised. Kahevoorulised presidendi- ja parlamendivalimised, mis toimusid vastavalt juulis-augustis ning novembris-detsembris, olid rahvus­vaheliste vaatlejate hinnangul läbipaistvad ja vabad. Praeguseks presidendiametisse vannutatud Ibrahim Boubacar Keïtal ning tema parlamendivalimised võitnud RPM (Le Rassemblement pour le Mali) parteil on seega tugev Mali rahva demokraatlikul viisil antud mandaat, mille põhjalt alustada riigi ülesehitusega.

Teine oluline sisepoliitiline areng eelmisel aastal oli see, et Mali keskvalitsus ning erinevaid Põhja-Mali rahvaid esindavad rühmitused jõudsid esmase kokkuleppeni Põhja-Mali staatuse küsimuses. Kohe pärast Prantsuse sõjalise operatsiooni algust jaanuari keskel teatasid sekulaarne tamašekkide rühmitus MNLA (Mouvement National pour la Libération de l’Azawad – rahvuslik Azawadi vabastusliikumine) ning islamistlikust tamašekkide rühmitusest Ansar Dinest lahku löönud Azawadi islamiliikumine (Le Mouvement islamique de l’Azawad – IMA)¹, et toetavad sõjalisi operatsioone džihhadistide vastu ja on loobunud nõudest anda tamašekkide Azawadi riigile iseseisvus. Samuti oldi nõus läbi rääkima Mali keskvalitsusega Põhja-Mali edasise staatuse osas.

Mai lõpus alanud läbirääkimised, kus osalesid tamašekkide liikumiste MNLA ja HCUA esindajad ning Mali keskvõim, päädisid 18. juunil sõlmitud Ouagadougou kokkuleppega, mis näeb ette lahenduse leidmist Põhja-Mali staatuse küsimusele, Põhja-Mali relvastatud gruppide desarmeerimist ja võimalikku integreerimist Mali relvajõududesse ning Mali administratiiv- ja julgeoleku­üksuste tagasipaiknemist Põhja-Mali aladele.

Rahvusvahelisel areenil tuleb olulisteks sündmusteks lugeda EUTM Mali (Euroopa Liidu väljaõppemissioon Malis) saatmist Malisse, Lääne-Aafrika riikide majandusühenduse ECOWAS-i AFISMA missiooni muutmist ÜRO MINUSMA rahuvalvemissiooniks ning Euroopa Liidu Mali doonorikonverentsi toimumist. Just viimane, mis leidis aset eelmise aasta 15. mail Brüsselis, on tähelepanuväärne, sest konverentsil lubas Euroopa Liit toetada Mali ülesehitamist 3,25 miljardi euroga. Raha, mille väljastamise keskne klausel oli edukate demokraatlike valimiste toimumine, kasutamisõigust võib Mali võimul olev valitsus nüüd nõuda, olles täitnud selleks seatud tingimused.

Kas edulugu suudetakse ka hoida?

Kõik ülaltoodud näited räägivad selgelt selle poolt, et aasta pärast rahvusvahelise üldsuse sõjalist sekkumist on paljud asjad Malis läinud hästi ning riigi üldine olukord on parem, kui oli seda aasta tagasi. Samas tuleb meil aga endalt küsida, kas seda positiivset edenemist suudetakse säilitada ka edaspidi. Mitu ülaltoodud positiivset sündmust on küll tervitatavad, kuid ei ole tegelikult lahendanud Mali kui riigi keskseid probleeme või on nende lahendamisel vaid esimene samm.

Prantsusmaa sõjalise edu peamiseks põhjuseks võib lugeda asjaolu, et juhinduti väga selgelt ja realistlikus võtmes püstitatud sõjalistest eesmärkidest. Prantslaste ülesanne operatsioon Servali raames oli peatada islamistide pealetung, asuda järgnevalt ise peale­tungile ning viimases faasis puhastada Põhja-Mali alad islamistide pelgupaikadest ning turvaaladest. Selle saavutanuna pidi Prantsusmaa julgeolekuvastutuse üle andma Mali enda julgeolekuüksustele ning ÜRO MINUSMA rahuvalvajatele. Nagu juba mainitud, on prantslased endale püstitatud ülesannetega suuresti hakkama saanud. Julgeolekuvastutus on osaliselt Põhja-Mali aladel üle antud Mali vägedele ja MINUSMA-le, Prantsusmaa on osa oma üksuseid juba riigist välja viinud ja plaanib nende vähendamist jätkata² ning Prantsusmaa president François Hollande on teatanud, et olukord Malis on „kontrolli all”.

Samas ei tohiks Prantsusmaa ega rahvusvaheline üldsus lasta ennast praegusest vaikusehetkest uinutada. Julgeoleku­olukord regioonis on endiselt pinev ning islamistid, olles enamjaolt Malist välja aetud või põranda alla sunnitud, on pelgupaiga leidnud Mali naaberriikides, eriti just Lõuna-Liibüas ja Põhja-Nigeri aladel. Näidet, kus üks konflikt on kiiresti ja ennatlikult lõppenuks kuulutatud ning seejärel unustatud, sest fookus on sujuvalt liikunud uuele kriisikoldele, ei tule otsida kaugelt ajaloost.

Olgugi, et praegu on ennatlik tõmmata liigseid paralleele USA algatatud Afganistani ja Iraagi sõdade ning Prantsusmaa Mali ja Kesk-Aafrika vabariigi konfliktide vahel, on oluline teadvustada asjaolu, et konfliktid võivad kesta edasi ka pärast seda, kui poliitilisel tasandil on „kordaläinud missioon” välja kuulutatud. Jääb vaid loota, et Prantsusmaa juhtide väljaütlemised, mis kinnitavad, et Mali missiooni tähtsus ning sellesse panustamine ei vähene, kuigi prantslased on alustanud uut sõjalist operatsiooni Kesk-Aafrika vabariigis, on tõesed. Prantsusmaa, kes on plaaninud Malisse jätta praegu määramatuks ajaks kuni tuhat sõdurit, kelle ülesanne on korraldada terrorismivastaseid operatsioone, peab tulevikus olema valmis saatma nendele üksustele appi lisavägesid juhul, kui halvenenud julgeolekuolukord seda nõuab. Samuti peavad ÜRO MINUSMA operatsiooni oma panuse lubanud riigid kiirendama oma üksuste saatmist Malisse, sest praegu ei ole MINUSMA täisvõimekuses.

Eelmisel aastal valitud Mali presidendi ja parlamendi on rahvas demokraatlikult valinud ja seega legitiimsed. See aga on esimene samm pikal teel, mille lõppsiht peaks olema demokraatliku järjepidevuse ning traditsiooniga Mali. Oluline on, et Mali valitsus jätkab demokraatlikult kursil, et vastav järjepidevus saaks välja kujuneda. Tuleb aru saada, et ka rahvusvaheliste doonorite antud abirahad iseenesest ei lahenda praegu Mali riigi ees seisvaid probleeme. Nüüd, kui see raha on Mali valitsusele kättesaadavaks tehtud, on oluline, et seda kasutatakse ka selleks määratud eesmärkide saavutamiseks.

Jällegi ei ole keeruline leida lähiajaloost näiteid selle kohta, kuidas välistelt doonoritelt saadud abirahasid on erinevate riikide juhid kasutanud kõigeks muuks kui riigi ülesehituseks ning elanikkonna elujärje parandamiseks. Kindlasti ei ole ka praegune Mali võimueliit korrumpeerumatu ning ka neid ähvardab ahvatlus naasta enne 2012. aasta riigipööret viljeletud „jaga, valitse ja võta endale” valitsemisprintsiipide juurde. Mali reforme rahastav Euroopa Liit kindlasti sellise perspektiivi realiseerumist ei soovi ning selle vältimiseks tuleks EL-il jälgida korrapäraselt, kas ja kui õigesti meie eraldatud raha kasutatakse.

Põhja-Mali staatuse küsimus

Mali konflikti edukaks lõpetamiseks tuleb lahendada keskne probleem – parandada Mali keskvalitsuse ning Põhja-Mali rahvaste suhteid. See on omakorda alus sellele, et lõplike läbirääkimiste käigus leitakse kõigi osapoolte aktsepteeritud lahend Põhja-Mali staatuse küsimusele. Praegu jõus olev esmane kokkulepe, mis saavutati keskvalitsuse ning Põhja-Mali erinevate rühmituste vahel eelmise aasta juunis, on ajutine ning eeldab lõplikke läbirääkimisi. Neid takistab aga osapoolte umbusk teise poole suhtes ning samuti erinevad seisu­kohad, milline peaks olema lõpplahendus Põhja-Mali staatuse osas.

Mali keskvalitsus näeb Põhja-Malit kui ala, millele on antud detsentraliseerimisreformidega teatud iseotsustusõigused, kuid mis samas jääb tugevalt seotuks Mali riigiga. Mitu Põhja-Mali rahvast ning rühmitust aga soovivad piirkonda näha autonoomse administratiivüksusena, mis oleks minimaalselt seotud Bamako keskvalitsusega ning selle kontrolli all. Läbirääkimised osapoolte vahel saavad toimuda vaid siis, kui mõlemad jõuavad arusaamisele, et peavad oma nõudmistes tegema teatud kompromisse. Siin on suur roll rahvusvahelisel, eriti Prantsusmaa ja Euroopa Liidu, mõjutustegevusel, mis peaks nii Mali keskvalitsust kui ka Põhja-Mali rahvaid kompromissi poole suunama. Oluline on, et protsess oleks objektiivne ning erapooletu, et kummalgi poolel ei jääks muljet, justkui oleks teist osapoolt soositud. Mõlemad on teatud hetkedel hinnanud prantslaste käitumist erapoolikuks ehk teist osapoolt soosivaks.

Mida kauem kestab olukord, kus keskvalitsus ning Põhja-Mali rahvad pole mõtestatult läbi rääkinud, seda suuremaks muutub tõenäosus, et mingil hetkel konflikt Põhja-Malis uuesti lõkkele lahvatab. Nii Bamakos kui ka Kidalis (peamine tamašekkide kants) on tõstnud häält radikaalsemad jõud, kes õhutavad poliitilisest dialoogist loobuma ning lahendama ummikseisu sõjalistele meetmetele toetudes. Seesugune suundumus on ohtlikum just Põhja-Mali rahvaste – tamašekkide ning araablaste – hulgas, kellest keevalisemaid võivad enda ridadesse uuesti kutsuda erinevad praegu põranda alla sunnitud džihaadirühmitused. Kui kokkulepet ei saavutata ning konflikt uuesti puhkeb, viib see Mali tagasi 2012. märtsi riigipöörde eelsesse aega ning see on kindlasti asjaolu, mida ei soovi Mali valitsus, rahvas ega ka rahvusvaheline kogukond.

Edukogemuse kinnistamine

Vajadus positiivse konfliktilahendi näite järele on läänemaailmas selgelt olemas. Mali on potentsiaalselt selline konflikt, mida on võimalik positiivselt lahendada, kui sellele eelnevad õiged ning kaalutletud otsused – seda nii riigisisesel kui ka rahvusvahelisel tasemel. Malist ei ole kujunenud uut Afganistani, millest räägiti vahetult enne ja ka pärast Prantsusmaa operatsioon Servali algust. Võib julgelt öelda, et prantslaste kiire ning õigeaegne sekkumine vältis sellist olukorda. Samas võib negatiivse näitena tuua praeguse Süüria, kus Lääne tegevusetus on tekitanud olukorra, mille lahendamiseks läheb aastaid, kui mitte aastakümneid.

Mali konflikti lahendus on seega praegu positiivse perspektiiviga, mis näitab, et mõnikord on vaja sõjaliselt sekkuda, et vältida tulevikus väga keerulisi ning aeganõudvaid lahendusi. Teisalt, nagu eespool mainitud, oleme praegu Mali konflikti lahendamisega alles poolel teel. Selleks, et viia Mali tagasi normaalsesse tsiviilellu ja riigi toimimiseni, on vaja veelgi rohkem panustada, ja seda eelkõige diplomaatia, koolituse ja humanitaarvaldkonnas, kuigi ka sõja­list abi ja sekkumist ei saa välistada. Ka Eesti peab olema valmis tegema otsuseid, mis aitavad kaasa stabiilsusele Malis.

Eesti panus Malis

Eesti panustas 2013. aasta kevadel Euroopa Liidu väljaõppemissiooni Malis (EUTM Mali – European Union Training Mission Mali) ühe ohvitseri ja ühe allohvitseriga. Ohvitser töötas missiooni staabis Bamakos ja allohvitser missiooni väljaõppekeskuse staabis Koulikoros – väikelinnas, mis asub Bamakost u 70 km kaugusel. 2013. aasta sügisel vahetusid need kaks kaitseväelast rotatsiooni käigus. Lisaks saatis Eesti Koulikorosse kuueliikmelise väljaõppemeeskonna kapten Jüri Tõnisma juhtimisel, kes NBTT (Nordic-Baltic Training Team – Põhja-Balti väljaõppemeeskond) koosseisus annab Mali sõduritele üksikisiku tasemel esmast väljaõpet. Lisaks NBTT meeskonnale, mille raamriik on Soome ja mille koosseisu kuuluvad veel rootslased, eestlased, lätlased ja leedulased, on Koulikoros veel kaks Prantsuse ja üks Briti-Iiri väljaõppemeeskond. Lisaks annavad Mali sõduritele spetsiaalset väljaõpet veel mitme Euroopa Liidu liikmesriigi väljaõppemeeskonnad (Mali pataljoni commando-rühma õpetavad näiteks välja Hispaania eriväelased jne). Praeguse seisuga on välja­õppe Koulikoro keskuses lõpetanud kolm Mali pataljoni, kes on seejärel saadetud Põhja-Malisse julgeolekut tagama.

Lisaks kaheksale Eesti kaitseväelasele EUTM Mali koosseisus saatis Eesti ühe kaitseväelase ka ÜRO rahutagamismissiooni MINUSMA-sse (United Nations Multidimensional Integrated Stabilization Mission in Mali – ÜRO multidimensionaalne integreeritud stabiliseerimismissioon Malis). Major Indrek Sarap töötab MINUSMA missiooni läänesektori (Sector West HQ) staabis logistikaohvitserina.

Viited

• ¹ Hiljem saadeti IMA laiali ning selle baasilt loodi uus liikumine HCUA (Haut conseil pour l’unité de l’Azawad – Azawadi ühtsuse kõrge nõukogu).
• ² Praegu on Malis 2500 Prantsuse sõdurit, kes peamiselt tegelevad terrorismivastaste operatsioonidega. Veebruari keskpaigaks plaanitakse nende arvu vähendada 1600-le ning kevade lõpuks jääks riiki vaid 1000 sõdurit.