Tallinna eeslinnade keskaegsed kabelid ja kalmistud (ja rüüstajate hordid läbi aja)
Artikkel ilmus Päewalehes 22. jaanuaril 1934 (edastame võimalikult muutmata kujul):
Kuigi keskajal Tallinnas kirikutesse maeti ja kirikute umber kalmistud asetsesid, leidus kabeleid ja kalmistuid ka wäljaspool linnamüüre, mida kasutas peamiselt linnaelanike waesem kiht.
Mõned eeslinna kabeleist olid ehitatud ka eriringkondadele kasutamiseks, nagu Püha Gertrudi nimeline kabel, mis asetses Suure-Rannawärawa ees, praeguse wallikraawi kohal, kus nüüd spordiplats asetseb, ja oli ehitatud meremeeste tarwituseks 1438.-1450. aastate wahel. Linnakodanike poolt on ta heaks rohkesti annetusi tehtud ja kabelil oli oma wikaar (abiõpetaja). Pärast reformatsiooni, 1524. aastal, kaotas kabel oma suurema tähenduse ning teda kasutati osaliselt Kalamaja eeslinna elanike poolt, kuni ta lammutati 1535. aastal.
Kabel oli paekiwi-ehitus ja ta pikkus ei ulatunud üle 13 m, kuna laius oli umbes 6 m. Kabelile kuuluw inwentar, kuhu kuulus rohkesti hõbedast jumalateenistuse riistu, siidist ja teisi teenistusrõiwaid, oli weel enne Wene-Liiwi sõda alles, kuid sõja puhul tehti see kõik rahaks. Kuigi kabel ise lammutati, jäi kabeli umber tekkinud kalmistu püsima ning seda kasutati ka weel 17. sajandi kestes, kuni 1691. a. suuremate Schoneni bastiooni (Rannawärawa mägi) ehitustööde puhul maatasa tehti.
Kalamaja
Mitte palju aega pärast Püha Gertrudi kabeli häwitamist ehitati Kalamaja eeslinna, mis asetses praegusest elektrijaamast hulk maad põhjapool, uus kirik, mis walmis 1545. aasta jõuluks. See oli kaunis awar kiwi- ja puu-segaehitus ning oli mõeldud ainuüksi selle eeslinna elanike tarwituseks. Kaua ei saanud ta püsida, sest pealetulewa Wene-Liiwi sõja sündmuste tagajärjel langes ta linlaste eneste poolt süüdatuna 30. jaan. 1571. a. leekide ohwriks. Kirik ei asetsenud mitte kalmistul, waid tükk maad linna pool, umbes praeguse Uue- ja Wana-Kalamaja ning Köie tänawate wahelises rajoonis, kus ka 17. sajandi keskel rajatud uus kirik asetses, mis Põhjasõja puhul, 1710. a., tules häwis. Kalamaja kalmistu, mis püsib praegugi (kliki siin, et 1923. aasta kaarti vaadata), on pärit juba 15. sajandist, kuigi nüüd wäga laialdaselt suurenenud ja aegade kestes mitu korda maatasa tehtud.
Kõneleja käsitas ka wanemate haua-mälestusmärkide küsimust sel kalmistul, tõendades, et paljud neist, mida seni on peetud aastaarwudelt wanemateks haudade püstplaatideks, pole üldse haudade mälestusmärgid, waid 19. sajandi alul linnast kalmistule wiidud eramajade ees asetsenud etikute ehiskiwid, ja neil olewad wapid kujutawad majaomanike wappe, nagu raehärra M. Poorteni, krahw Brahe j.t. Kuna siis etikute eemaldamine tänawaliiklemise takistamise pärast sunduslik oli, sündis see hulgaliselt ja linnas elutsewad töömehed, sulased j.t. seadsid nad kalmistule oma matusepaikadele hauamonumentidena, lastes seks wastawad kirjad sisse raiuda. Kõik need on algeliselt tehtud ja kuuluwad 19. sajandi esimesse weerandisse. Sääraseid mälestusmärke on kalmistul rohkesti leida. Põhjasõja ajal sai kalmistu rüüstatud ja ristidest on pärit waid üks, mis kannab 1634. a. arwu. 18. sajandi teisest poolest on neid seewastu rohkesti. 1780. a ehitati kalmistule kellatorn suurkaupmees Peeter Duborghi kingina kogudusele.
Püha Barbara ja Püha Antonius
Harju wärawa ees asetses wanim Tallinna eeslinna Püha Barbara nimeline kabel ja kalmistu, mis ehitati juba 1350. a. paiku ning lammutati 1535. a., kui selles rajoonis teostati suuremad kindlustuste ümberehitamised. Kabel ja kalmistu asetsesid ligikaudu praeguse Kaarli puiestee ning Suure-Roosikrantsi tän. parempoolsel küljel, kus kaewamistel on leitud rohkesti inimluid. Pärast kabeli lammutamist püsis kalmistu seal edasi ning arenes suuremaks eeslinna matusepaigaks, eriti kui 17. sajandil tabasid linna rasked taudid ja nälja-aastad: nii olewat üksinda 1600.-1603. a. nälja- ja katkuajal ainuüksi sellele kalmistule kümnesse suurde ühishauda maetud ligemale 12 000 inimest, kellest suurema osa moodustasid maalt linnawärawate ette rännanud abi wajawad talupojad. Seda kalmistut kasutati weel 18. sajandi esimesel weerandil.
Sellest kalmistust mitte wäga palju eemal, Tõnismäel, umbes praeguse haridus- ja sotsiaalministeeriumi wahelisel maa-alal, asetses Püha Antoniusele pühitsetud kabel ja selle umber ka kalmistu, mida kasutati Toompea lossis ja Toompeal elutsewate isikute matmiseks. Esmakordselt mainitakse seda kirikut a. 1453, kui waras oli käinud kirikus, mille eest ta mõisteti surma rattal lõhkikiskumisega. Kabel häwitati 1559. a., kartes, et ta waenlasele linna piiramise korral ulualust wõiks pakkuda. 1670. a. ehitati sellele kohale Soome-Eesti Kaarli kiriku puust kirikuhoone, mis põletati linna komandandi poolt 1710. a. augustikuus Wene wägede Tallinnale lähenedes; selle kiriku kellad, mis 1696. a. Rootsi kuninga Karl XI poolt kogudusele kingitud, on praegu Kaarli kiriku tornis.
Üheks wanemaks eeslinna kirikuks osutub ka Jaani wanadekodu kirik, kuna haigla oli olemas juba 1237. a. ja seal pidalitõbised, keda seltskonnast eraldati, siis oli ka sel korral seal juba arwatawasti oma kabel olemas ; kiwikirik on ehitatud sinna 1370. a. annetuste teel kogutud rahast. 1570. ja 1577. a. Tallinna piiramise ajal sai ta rängasti kannatada, kuid ehitati uuesti üles ja laiendati umbes 1648. a. ja oma praeguse põhikuju sai ta 1724. a., millal ta ka juba eeslinna kirikuna kasutataw oli. Kiriku umber asetses warem ka kalmistu, praegu see puudub. 1602. ja 1603. a. on sinna maetud rohkesti taudidesse surnuid ja sel korral mainitakse teda ka eestipärase nimega “Hannukse” (s.o. Johannese) kalmistuks.
"Jeruusalemma mägi"
Nagu enamjagu teisi suuremaid linnu, omas ka Tallinn keskajal n.n. “Jeruusalemma mäe”, mis laiemalt on tuntud lahingukoha järgi, mis wenelaste ja tallinlaste wahel 1560. a. toimus selle läheduses ja mida tuleb otsida ligikaudu praeguse Liiwalaia, Weerenni ja S. Pärnu mnt ümbrusest. See paik teenis usklikele palwerännakukohana ja pidi tuletama meele Kristuse Kolgatale wiimise teekonda, mis algas Pilatuse maja juurest. Iga tähtsam sündmus sel teel oli märgitud erisuguses kauguses üksteisest asetatud wastawat sündmust kujutawa pildina – nagu näiteks see, kus Kristus ristikandmisel jõuetuna langeb maha, kus Siimon teda aitab jne. Samuti oli seal tähistatud Kolgata magi ühes kolme ristiga jne. Arwatawasti rajati see Tallinnas juba 15. sajandil ning kaotas oma tähenduse pärast reformatsiooni läbiwiimist kohapeal; metsaga kaetud küngast kutsuti aga ikka ta endise nimega.
Eeltoodud andmed tõi ette oma kõnekoosolekul eile kirikuajaloo uurimise alal tuntud H. Peets. (Päewaleht 22. jaanuaril 1934)
Forte kommentaariks aastal 2014:
"Jeruusalemma mäe" lahingut meenutab praeguseks Marta tänaval taastatud, kuigi küllaltki märkamatus kohas paiknev mälestusrist hukkunud raehärrale Blasius Hochgrevele (ka Hochgraf, monument rajatud algselt 1561). "Mägi" ise paistis asuvat siis rohkem Keldrimäe kandis.
Vanim keskajast pärinev ja siiani säilinud kalmistu asub Tallinna tänastes piirides Pirita kloostri varemete ees, ja sinna on maetud inimesi 15. sajandit kuni 1928. aastani. Aastakümneid kestnud rüüstamiste tulemusel on mitmed vanimad kiviristid sealgi tänaseks hävinenud.
Püha Barbara kalmistul viidi suuremad kaevetööd läbi 1980. aastate lõpus ja pangahoone ehitustöödele jalgu jäänud luustikud maeti suuremas hunnikus ümber Siselinna kalmistule. See polnud kaugeltki esimene kord sealset hauarahu rikkuda, arvestades kui palju hooneid sinna varem, juba tsaariajal, oli püstitatud. Surnuaiast polnud küll selleks ajaks enam mingit maapealset märki. Püha Antoniuse kalmistu paiknes aga Tõnismäel nn pronkssõduri varasemas asukohas, kuigi 2007. aastal avatud haudades leiti vaid punaarmeelaste säilmeid.
Kalamaja kalmistu hävitati nõukogude võimu otsusel 1964. aastal, mil selleks kohustati teadaolevalt Volta tehase kollektiivi. Sama saatus tabas ka 1774. aastal rajatud Kopli kalmistut, kus 1951. aastal võimude korraldusel hauad lükati maatasa ja ümber maeti vaid Eduard Bornhöhe, Netty Pinna ja Konstantin Türnpu. Baltisaksa kultuuripärand hävitati aga jäljetult. Täna laiub rüüstamisjärgne tühjus ka Poolamäe nime all tuntud ja 19. sajandit pärinenud katoliiklaste surnuaial Kalevi spordihalli taga. Ka seal tehti "korrastustöid" 1950. aastatel. Kas aga muistsed rahulad just laste mänguväljakuteks sobivad, on laiem teema.
1980. aastatel arendati Tallinnas plaane autotee ehitamiseks üle Siselinna surnuaia, möödaminnes ujutati osa surnuaiast lihtsalt üle.
Just nii me kohtleme oma esivanemaid.
Siselinna kalmistu koosneb 1775. aastal rajatud Aleksander Nevski õigeusu ja 1864. aastal rajatud Kaarli koguduse kalmistust, lisaks 1887. aastal selle kõrvale rajatud Kaitseväe kalmistust, mis on tänaseks alla neelanud ka kunagise muhameedlaste surnuaia. Ka on jäljetult hävinenud vana juutide kalmistu. Palju nõukogudeaegseid matmisi tehti Kaitseväe kalmistul eestiaegsete ja varasemate haudade peale, tihtilugu on vanad hauatähised asendatud lihtsalt teadmata kadunud sõdurite kenotaafidega, keda sinna maetud ei olegi.
Tsaariaegsetel kaartidel (kliki siin) (u 1885) on näha ka vanausuliste kalmistu Vilmsi tänava naabruses (nähtavasti Laulupeo ja Türnpu tänavate vahel), aga see kadus kaardilt juba sel ajal.
