07.03.2014, 10:30

Mehhiko "kõndiv kala" ehk „veekoll“ aksolotl võib olla loodusest välja surnud

FOTO: Wikimedia commons

Salamandrilaadne vee-elanik aksolotl võib olla oma ainsas teadaolevas looduslikus asualas — Mexico City üksikutes järelejäänud järvedes — välja surnud. Limase saba, uhkete lõpuste ja naeratava suujoonega kahepaikse jaoks on see kurb uudis.

Kuni 30 sentimeetri pikkuseks kasvava, rahvasuus „veekolliks“ või „Mehhiko kõndivaks kalaks“ nimetatava eluka ainus looduslik elupaik on Xochimilco linnaosa reostuse ja valglinnastumise käes kannatav järvede ja kanalite võrgustik. Mehhiko riikliku autonoomse ülikooli bioloog Armando Tovar Garza kirjeldas uurijate mullust katset püüda Xochimilco madalas, mudases vees võrku mõni aksolotl. Nelja kuu jooksul see neil ei õnnestunud.

Mõned aksolotlid on seni küll säilinud nii akvaariumides kui ka laboratooriumides, kuid ekspertide osutusel pole selline olukord liikidevahelise sigimise ja muude riskide tõttu jätkusuutlik.

Aksolotlid roomavad nelja lühikese jalajupi abil mööda veekogu põhja või ujuvad paksude sabade tõukel ringi Xochimilco hämarates kanalites, süües veeputukaid, väikseid kalu ja koorikloomi. Üha rohkemad haljasalad järvesaartel on aga hakanud muutuma illegaalselt rajatud getodeks, mille puhastamata heitmed voolavad sageli otse vette.

Ehkki aksolotlit nimetatakse tihtipeale „kõndivaks kalaks“, ei ole tegu siiski mitte kala, vaid hoopis kahepaiksega. Liigi esindajaid on minevikus leitud mitmetes Mexico City ja lähiümbruse järvedes.

Aksolotlid on kahepaiksete hulgas ebatavalised selle poolest, et saavad täiskasvanuks moondefaasi läbimata — selle asemel, et kasvatada endale kopsud ja kolida maismaale, hingavad täiskasvanud aksolotlid ikka lõpustega ja jäävad vee-elulisteks.

Mehhiko teaduste akadeemia osutusel oli 1998. läbi viidud loenduse andmeil aksolotlide asustustiheduseks 6000 isendit ruutkilomeetri kohta. See näitaja kahanes 2003. aastaks tuhande ja 2008. aastaks ainult saja isendini.

Kommenteeri Loe kommentaare