Ukraina armee - jõud, mida alahinnata ei maksa, kuigi ongi aastaid näljakuuril veetnud

Rajati see armee küll Nõukogude Armee väeosade riigistamisega Ukraina poolt, ja kannab punavägede pärandit nii heas kui halvas, aga rahvusvahelisel areenil näeme ukrainlasi ikka lääneliitlastega koos ja juba praegu elab Ukraina armee üle suuremat reformi.

See reform käivitati küll alles mullu,  ehk suuremaid muutusi oleks me nägema pidanud järgnevatel aastatel, kuna kutsealuste armeekohustus kaotati ja Ukraina on asunud ehitama täielikult professionaalidest koosnevaid relvajõude. Üleeilsest on Ukraina staabiülemaks Mõhhailo Kutsõn, ülemjuhataja rollis on presidendi kt Oleksandr Turtšõnov, kes alles peavad ennast kehtestama oma uutes ametites.

Reform on alanud ja ka nüüdne võimuvahetus seda ei peata. Mulluse ligi 200 000 mehe (ja naise) pealt kavatsetakse Ukraina relvajõudude isikkoosseisu 2017. aastaks vähendada 50 protsenti, saja tuhande peale, samas kui kaitsekulutusi kavatsetakse tõsta tänase 1,05 protsendi pealt (SKT-st) 2,4 protsendi peale, ja enne 2023. aastat investeerida relvastuse uuendamisse 22,7 miljardit dollarit. See on reform, mida on ette valmistatud pikemat aega, ehk fakt, et reformi alustati just president Viktor Janukovõtši ajal, ei oma siin isegi rolli. Ukraina armeest üritatakse lõpuks ometi ehitada hoopis uut tüüpi, euroopalikku mobiilset ja hästi relvastatud, kuigi vähemakoosseisulist professionaalset löögirusikat.

Mõnes mõttes on isegi üllatav, et senises Ukraina armees pole lokkavast dedovštšinast palju teateid, samas kui ülejäänud endise NSV Liidu osad on nõukogude armeest saanud kaasa just laialuatusliku korruptsiooni. Ukraina luurestruktuurid igatahes puhtad ei ole, kui arvestada sellega, et siseministeeriumi jõud olid kunagi osalised ajakirjanik Georgi Gongadze mõrvamises, luureteenistus hilisema presideni Viktor Juštšenko mürgitamises dioksiiniga ja märulimiilitsa eriüksus Berkut korraldas nüüd massimõrva Iseseisvuse Väljakul Kiievis.

Ukraina armee ei sündinud ju puhtale lehele. 24. augustil 1991, vaevalt nädal pärast Moskva putši algust ja mõni pärv pärast selle nurjumist võttis Ukraina tollane ülemnõukogu vastu otsuse, mis allutas kõik Ukraina territooriumil olnud nõukogude väeüksused Ukraina riigile. 3. septembril 1991 alustas tööd Ukraina kaitseministeerium, 22. oktoobril riigistati ka kogu nõukogude armee varustus Ukrainas. Nii sai Ukraina esialgu enda kätte ühe suurimatest armeedest maailmas - 780 000 meest, 6500 tanki, 7000 soomukit, 1500 lahinglennukit, 350 laeva, 1272 tuumalõhkepead ja 2500 taktikalist tuumaraketti. Tuumarelvastusest küll Ukraina otsustas kohe loobuda.

Ja Ukraina päris ka suure tüki nõukogude sõjatööstusest, ehk riik ei ole jäänud sõltuma Venemaast oma relvastuse uuendamisel. Kokku 30 protsenti nõukogude sõjatööstusest, mis andis tööd 40 protsendile Ukraina elanikest. Aga seda edasi arendatud ka ei ole, kuna valitsus on krooniliselt sõjatööstusele võlgu ja see on otsinud meeleheitlikult turgu, ennekõike Aafrikas ja Aasias. Suurimaks omapoolseks uuenduseks on olnud 1994. aastal nõukogude T-80 edasiarendusena välja töötatud Ukraina lahingutank T-84.

1991. aastal võttis Ukraina üle kolme sõjaväringkonna varustuse, Kiievi, Karpaatia ja Odessa, koos 1. kaardiväearmee, 13. ja 38. armee, 6. kaardiväe tankiarmee ja 8. tankiarmee, ja Simferoopolis asuva 32. armeekorpusega, millest paljud loevad oma traditsioone nõukogudeaegsetest lahingutest eriti natside vastu) peale. Ja koostöö Venemaa armeega on olnud peaaegu lahutamatu. Ehk, kui isegi Eesti julgeolekustruktuurides on "kallutatud jõude," kes Venemaa kasuks töötavad, võib eeldada, et Ukraina armee on selliste, isiklikult Moskvaga sidemeid omavate ohvitseridega täis pikitud.

1992-1997 viidi Kiievi sõjaväeringkond üle Odessasse ja senine Odessa ringkond omakorda üle Donetskisse, loodi ka juurde 2. armee Odessas. Ja samal ajal on armee isikkoosseis ka järjest vähenenud, 2000. aastaks 300 000 mehe, nüüdseks alla 200 000 mehe peale. Kuid 2001. aasta armeereformiga lubatud investeeringutest said relvajõud tegelikult kätte vaid poole, ehk kuigi relvajõudude isikkoosseisu tuli järjest vähendada, jäid muud reformid poolikuks.

Täna on Ukraina arsenalis küll ligi 4000 tanki (enamikus T-64 ja T-72, millest paljud seisavad  kasutamata garaažides ja tegelikult võib tankivägede suuruseks pidada veidi enam kui 700), üle 6000 soomuki (BMP ja BTR, mida on ka üritatud kohalike jõududega kaasajastada, aga neistki on rivis vaid kolmandik). Kasutada on 72 helikopterit, ja ligemale 800 ühikust koosnevad raketiväed. Õhujõudude kasutuses on 247 lahinglennukit (Mig-29, Su-25, Su-24M, Su-27, lisaks vanaraud, mis enam õhku tõusta ei suuda). Tükk, mille Kiiev aga Nõukogude Musta Mere laevastikust hammustada suutis oli pisike, nii on Ukrainal mulluse seisuga kasutada vaid 11 korralikumat sõjalaeva, lisaks kümneid varustuslaevu. Ja kõik laguneb, mistõttu suured reformid on juba paratamatud.

Ukraina armee on juba aastaid teinud koostööd ka NATO riikidega, eriti Poolaga, kuigi ekspresident Viktor Juštšenko kurss NATO-ga liitumisele president Viktor Janukovõtsi ajal takerdus. Kuid Iraagis teenisid Ukraina väeüksusid Poola vägede alluvuses. Ka Kosovos viibis Ukraina ja Poola ühispataljon. 1992. aastast alates on 30 000 Ukraina sõdurit teeninud välismisssioonidel koos NATO vägedega või ÜRO sinikiivritega. 

Väljaspool kaitseministeeriumi võimupiire teenib aga 33 000 meest sisevägedes (mille lojaalsus on praegu veidi küsitav), 50 000 meest piirivalvevägedes, 10 000 tsiviilkaitses, kuigi sõjaolukorras alluks nad kõik ühisele juhtimisele.