Katastroof: 60 000 aastaga suri välja 96 protsenti mere- ja 70 protsenti maismaaliikidest

Jutt on geoloogilise Permi ajastu lõpust, mil äkiliselt (maksimaalselt 60 000-aastase perioodi jooksul) tabas Maal olnud elu täielik väljasuremislaine. Kui arvestada, et Permi ajastu kehtis millalgi 299 kuni 251 miljonit aastat tagasi, siis 60 000 aastat tundub tõeliselt lühikese perioodina.

Permi-Triiase väljasuremissündmus on teadlastele juba varasemast tuttav, aga varem arvati, et see ajaloo suurim katastroof leidis aset ligemale miljoni aasta jooksul, nüüd on suudetud seda perioodi oluliselt lühemaks tõmmata. Mis selle katastroofi põhjustas, on siiani selgusetu.

Peamiselt Hiina leiumaterjali põhjal on katastroofi ajaks arvutatud kas siis 252 või 251 miljonit aastat tagasi, mil tänased mandrid moodustasid veel ühise Pangaea hiidkontinendi, mida ümbritses hiidookean, teadusliku nimega Panthalassa. Hiiglaslikud vihmametsad olid taandunud juba Permi ajastu alguseks, kuna vahepeal peale tulnud jääaeg jättis alles kõrbestunud alad. Aga see veel ei toonud kaasa massilist väljasuremist.

Nüüd väljaandes Proceedings of the National Academy of Sciences avaldatud uurimuses suutsid Massachusettsi tehnoloogiainstituudi ja ka Hiina ülikoolide teadlased piirata Permi-Triiase väljasuremissündmuse konkreetselt kuni 60 000 aastase perioodiga, ehk see võis leida aset küll kiiremini, aga igatahes mitte miljoni aasta jooksul.

Ja mis siis tegelikult juhtus?

10 000 aastat enne katastroofi on näha kerge süsiniku lööklainet meredes, mis kahtlematult paiskas süsihappegaasi ka atmosfääri ja muutis soojaks läinud merevee nii happeliseks, et mereelu hävines. Tegemist oli ka ainsa katastroofiga, mis hävitas enamiku putukaliikidest maailmas. Katastroofist toibumine kestis kümme kuni 30 miljonit aastat, samal ajal nähti ka järsku kliimasoojenemist.

Üks seletus on, et sel ajal võis tänase Siberi aladel aset leida massilisem vulkaaniline sündmus, mis siis maismaa- ja mereelu hävitas. Sel ajal tekkisid nn Siberi trapid, ehk kuni nelja miljoni ruutkilomeetrine basaltlaavaga kaetud ala, enamvähem samal ajal kerkis ka Uurali mäestik. Aga Siberi vulkaanipurske kinnituseks on veel vaja palju tööd ära teha.

Teine teooria räägib ka kokkupõrkesündmusest arvatavalt siis mõne suuremat sorti taevakehaga, kuigi praegu pole võimalik ühtki kokkupõrkekraatrit Maa peal selle katastroofiga seostada.

Tulemuseks oli aga üha verejanulisemate sauruseliikide võimutsemine, samas kui hakkasid välja kujunema ka tänapäevasemad imetajateliigid. Üllatavalt hästi elasid katastroofi üle mitmesugused molluskid. Pangaea hiidkontinent hakkas lagunema alles Triiaseajastu lõpus 200 miljonit aastat tagasi, mil leidis aset veel uus, väiksem väljasuremislaine. Dinosauruste hävinguni kulus veel ligi 140 miljonit aastat.