Kas miljonilinn Hamburg võib tõesti autod oma tänavatelt minema ajada?

Hamburgi linn Põhja-Saksamaal teatas hiljuti, et kavatseb 20 aastaga linna peaaegu täiesti autovabaks muuta. Linna rajatav Roheline Võrgustik (Grünes Netz) kataks 40 protsenti selle territooriumist ja ühendaks kesklinna ning kõik linna haljasalad kõnniteede ja rattateedega.

Nelja miljoni elanikuga Hamburg on kannatamas kliimamuutuste käes juba tõsiselt, kuna keskmine temperatuur on 60 aastaga kerkinud 1,2 kraadi ja merevee pind kerkinud koguni 20 sentimeetrit. 21. sajandi lõpuks võib merepind olla linnas kerkinud koguni pool meetrit. Ja Hamburg tahab seega saada teerajajaks keskkonnasõbraliku, rohelise linnana.

Võib ju vaielda, kas tänapäevase linna elurütmi ikka sobib peamiselt patseerijatele, piknikupidajatele ja muidu aja surnuks lööjatele mõeldud jalutamisala, või hakkame me nägema seal tulevikus hingeldavaid tööleruttajaid, kes igatsevad tagasi võimalust neljal rattal tööle jõuda. Linnajuhtide reklaamkõnedest kumab läbi just idee seda reformi ennekõike vabaajalahenduste soodustamiseks pakkuda. Aga autoliikluse, ummikute, ennekõike aga heitgaaside vähendamine on 21. sajandi linnaplaneerimisel vältimatu.

Jalgrattaliikluse soodustamisega tegeldakse paljudes linnades Euroopas, näiteks Kopenhaagen rajab Taanis juba 26 jalgratturite kiirteed, et viia süsinikuheitmed linnas nulli aastaks 2050. London kiitleb  oma ummikumaksuga, aga selle mõju ei anna kaugeltki võrrelda autoliikluse täieliku väljatõrjumisega Hamburgi tänavailt.

Paljudes suurlinnades sunnib inimesi autosõidust loobuma ja ühistransporti eelistama just piinav ummikutes istumine, ehk mõnel pool eelistavad ka firmajuhid ja ärimehed sõita pigem veerand tundi metrooga kui istuda viis tundi autoga ummikutes. Roheline mõtlemine pole alati isegi peamine põhjus, mis sunnib autodest loobuma. Aga transpordi arendajad kinnitavad juba ammu, et ükspuha milline muu transpordivorm on jätkusuutlikum autosõidust.