PROOVISÕIT: Peugeot 3008 - prantsuse „kiiksuga“ praktiline sõiduriist
Pean alustuseks kohe üles tunnistama, et Peugeot 3008 on olnud mulle algusest peale kerge mõistatus – veidi kummaline disain ja arusaamatu klassifikatsioon. Kõige üllatav ongi olnud tema liigitamine linnamaasturite sekka. Kliirensi kohta ametlikes tehnoandmetes juttu pole, kui veidi „guugeldada“, leiab kaks erinevat numbrit: 147 ja 157 mm. Ju ta üks neist kahest siis on.
• Algne mudel läbis uuenduskuuri
• Muudatused peamiselt esiosa kujunduses
• Baashind alates 16 900 eurost
Selliste „linnamaasturitega“ meenub mulle ikka, et nõukaaegsete sõiduautode kliirens oli reeglina märksa kõrgem. Näiteks minu esimese auto, „muhk-sapikas“ oli 17 cm kliirensiga. Ja ega see toona ka „lääne“ autodel palju madalam olnud.
Nüüd, kus õhutakistuse vähendamise ja sõiduomaduste parandamise nimel selles kiiremini-säästlikumas-maailmas on sõiduautode kliirens viidud 11-14 cm peale, on loomulikult vaja autosid, millega asfaldilt ka ebatasasemale teele julgeks pöörata – neid siis nimetataksegi kohe linnamaasturiks. Minu meelest on sellised autod siiski lihtsalt (veidi kõrgemad) sõiduautod.
Kuid see selleks. Proovisõidetud 3008 osutus 1,6 liitriseks 114 hobujõuliseks käsikäigukastiga diisliks, millel peal tippvarustus. Kuna uuenenud 3008 näol on tegemist üsna väheste muudatustega mudeliuuendusega, jätaksin auto üldtutvustuse siinkohal tegemata ja peatuksin vaid sellel, mis enam tähelepanu – nii heas kui halvas mõttes – pälvis. Ja mis nii mõnelgi puhul veidi laiema teemakäsitluse esile toob.
Meeldivast
Peugeot 3008-l on mitmeid „ummamuudu“ nutikaid asju, mis on pärit juba algselt mudelilt. Hästi mõnusad on pakiruumi lahendused. Pakiruumi vahepõhja saab mitmele kõrgusele paigutada. Tagaluuk käib lahti mitmes osas – kitsam alaosa alla ja kõrgem ülaosa üles.
