Kriminaaluurimus: Kui palju maksab tänapäeval üks palgamõrvar?

Kas külmaverelisi palgamõrvareid, nagu neid kinolinal eriti tihti näidatakse, ka tegelikult eksisteerib? Kust sellised inimesed pärit on? Kui palju nad raha teenivad? Selline asi pakkus huvi Briti kriminoloogidele.

Kui telekas sisse lülitada, võib üsna kindlalt juba mõnekümne minuti järel näha tüüpilist klišeed - keegi külmavereline

palgamõrvar

on jälle kedagi teise ilma saatmas. Krimkad on läinud moodi, eriti telesarjadena, ja nii me teamegi tegelikku elu hoopis sellisena, nagu filmirežissöörid seda ette kujutavad, reaalsusega pole sel palju pistmist. Tunduks, et profist mõrvar oleks sama argipäevane nähtus, kui politseinikki.

Birminghami ülikooli juures tegutsev kriminoloogia instituut üritas selgeks saada, kas selliseid külmaverelisi profist killereid ka tegelikult eksisteerib ja kui palju inimelu tegelikult läänemaailmas maksab. Selleks töötati läbi ajakirjandust aastatest 1974-2013, võrreldi leheteateid kohtuasjadega ja viidi ka läbi intervjuusid vahele jäänud palgamõrvaritega. Ja nende järeldused on ehmatavad, kirjutab Spiegel.

Selgeks sai, et palgamõrvu tehakse tunduvalt harvemini, kui filmidest võiks järeldada. Vaid 35 juhul viimase 39 aasta jooksul suutsid uurijad tuvastada, et mõrv oli kellegi poolt tellitud. Vahele oli jäänud 27 mees- ja üks naissoost palgamõrvarit.  Ja ilmnes, et enamasti olid palgamõrvareiks just inimesed ohvri naabrusest, mitte ühest linnast teise sõitvad "gastroleerijad".

Inimelu hinnaks kujunes uurimuse andmetel keskmiselt 18 400 eurot, kuigi kõikuvus oli väga suur. Üks 16-aastane tellimusmõrvar tappis oma ohvri 2010. aastal vaid 240 euro eest, teisal leidus teine äärmus - üks palgamõrv oli läinud maksma 120 000 eurot.

Ka polnud palgamõrvarite teod nii vaatemängulised, kui filmidest võinuks järeldada. Enamasti ei varitsetud ohvreid mitte kaugsihikuga vintpüssidega majakatustel passides, vaid hoopis tavaliste käsirelvadega kuskil lähemal, näiteks kangialustes, vahel lausa bussipeatustes.

Ja nii panid Birminghami ülikooli teadlased kirja neli tüüpilist palgamõrvaritüüpi:

• Noviits, ehk siis algaja: ühekordne mõrvar, mitte küll päris asjatundmatu, aga kriminaalsete harjumustega. Vahele jääb juhuslikult, sest välja kujunenud käitumismustrit tal ju ei ole.
• Diletant: Vanem kui noviits, harva kriminaalse minevikuga ja seetõttu ka omab harvemini relva. Nõustub tapma rahapuudusest, kuid ei mõtle tegu lõpuni läbi, ja jääb ka tihti vahele.
• Sell: Juba kogemustega kuritegelikust maailmast, ning teab kust relvi hankida.  Samas on ka politseil sellist mõrvarit lihtsam tabada, sest kurjategijat juba tuntakse ümbruskonnas.
• Meister: Profikilleri klišee, tegelikult väga haruldane mõrvaritüüp, enamasti militaarse minevikuga. Suurbritannias on sellised mõrvarid tapnud kõige enam sada inimest.

Kõige banaalsem on küll motiiv palgamõrvaks: enamasti abikaasade vaheline tüli, põhja läinud äri, vahel ka noorte jõuguliikmete püüd lihtsalt silma paista. Kuid ohvriga seob palgamõrvarit enamasti vaid tellija.