Ja siit ka segadus selle mõiste kasutamisel, ühed kardavad pooli valida ja kasutavad pigem termineid nagu võimuvõitlus, riigipööre, jne, teised leiavad revolutsioonides siiski positiivseid külgi, eriti kui despootlik või korruptiivne valitsemine sellega lõpeb. Pikale veniv segadusteaeg on aga tavaliselt meeldivaks vaid kuritegelikele elementidele, tõsiste revolutsioonide järel peab riigi majandust hakkama üsna sügavalt uuesti pinnale vinnama.
Ukrainas täna toimuv on selle ajaloos juba teab mitmes revolutsioon. Jättes kõrvale 17. sajandi sündmused, sündis riik ju Venemaa veebruarirevolutsiooni tulemusel ja sellele järgnenud oktoobripöörde vastukaaluks, kuigi ka siis jagunes riik kaheks - Harkov (Harkiv) kujunes punaste, Kiiev rahvuslike liberaalide kandealaks, kuni osa riiki punaarmee jõul vallutati, teine aga Poolaga liideti. 1917. aasta demokraatlik Ukraina rahvavabariik asendati enamliku diktatuuri alla langenud Ukraina NSV-ga. Vahele mahtus ka vihane kodusõda. Teise maailmasõja ajal elas Lääne-Ukraina esmalt üle Nõukogude-Poola sõja 1939, siis Natsi-Saksamaa sissetungi ja nn Suure Isamaasõja 1941, Ukrainas tekkis tugev vastupanuliikumine mõlema võõrväe vastu, mida nõukogulik ida tänaseni vihkab, läänelik lääs aga heroiseerib. Vastupanuliikumise OUN juhti Stepan Banderat natsi-Saksa liitlaseks pidada ei saa, aga kuna ta sõdis aastaid Moskva vastu, siis domineerib siiani väga vaenulik hoiak tema vastu idas. 1988-1991 nähti ka Ukrainas demokraatlikku revolutsiooni, paljude liberaalsete ja rahvuslike jõudude esiletõusuga, mis küll lõppes korruptiivse mentaliteedi pealejäämisega iseseisvunud riigis. 2004-2005. aasta Oranž revolutsioon tõi läänemeelsete jõudude võidu, paraku ka omavahelise kisklemise, mis võimaldas Moskva-meelsel Regioonide parteil võimule tulla. Ja nüüd üritab Lääne-Ukraina kukutada seda parteid võimult. Põhjust on rääkida revolutsioonist, kuigi riigi idaosa mõistab asju hoopis teisiti.
Senine ajalugu on näidanud, et Ukraina jaguneb endiselt kaheks, venestunud endiseks Nõukogude Ukrainaks ja läänemeelseks endiseks Poola-Ukrainaks, mis alles Molotov-Ribbentropi pakti tulemusel Ukrainaga liideti. Jaotus ilmneb igal valimisel, ning kui hetk õigeks osutub, on kumbki pool võimeline oma revolutsiooni valla päästma. Lisaks Krimm, mille tatarlastest rahvastik 1944. aastal minema küüditati ja asemele toodud venekeelne rahvastik pole siiani nõus Ukraina koosseisu kuuluma. Ida-Ukraina elas üle kolmekümnendate aastate stalinliku sundkolhoseerimisega tekitatud näljahäda - Holodomori, mis sealsed ühiskonnasuhted lõplikult sassi lõi ja võimaldab siiani domineerida just tööstuslinnadesse sisse rännanud venekeelsel massil. Too vaatab ainult Moskva suunas, ja Moskva on sinna ka kõvasti raha suunanud.
Lääne-Ukraina ju holodomori Poola võimu all ei näinud, küll aga Nõukogude riigis neljakümnendate aastate punast terrorit. Uuemal ajal on tegemist osaga riigist, millel on üsna vähe positiivseid mälestusi seoses Moskva võimuga ja majanduslikult suundub juba ammu avatud läänemaailmale.
Ja maailmavaadete konflikt on seni vältimatu.
