Uurime järele: Kuidas tugevad päikeseloited tegelikult meie elu segavad
Päikeseloide tähistab kuuma aine väljapaiskumist Päikesest, mis paiskab kogu spektri ulatuses kiirguslaine Maa poole. Maani jõuab päikeseloide tavaliselt 1-2 päevase hilinemisega. Kaitseb meid selle eest aga atmosfäär ja magnetosfäär Maa ümber.
Päikese pinnatemperatuur on umbes 5505 kraadi Celsiuse järgi. Päikese valgust kiirgav kiht - fotosfäär- ulatub 320 kilomeetrini päikese pinnast, konvektsioonikiht aga 2000 kilomeetrini ja seal on temperatuur juba 9000 Kelvini (8700 kraadi C). Fotosfääris esinevaid jahedamaid (3000-4500 K) kohti näeme me tumedate päikeseplekkidena. Päikese kromosfäär ulatub 7000 km kõrgusele ja temperatuur selles on kuni 500 000 Kelvini (umbes sama palju Celsiuse) järgi. Päikese krooni temperatuur on isegi 1,8 miljonit Kelvinit.
Ja päikeseloite sees võib temperatuur kerkida isegi 20 miljoni Kelvinini, vahel enamgi. Päikeseloited haaravad praktiliselt kõiki Päikese atmosfäärikihte, ning kiirgus mis välja paiskub, on praktiliselt kogu elektromagnetilise spektri ulatuses, raadiolainetest kuni gammakiirguseni välja. Enamasti pole neid võimalik isegi silmaga märgata.
Päikeseloiteid arvestatakse kokku kuude klassi, kordades tugevnedes A, B, C, M, X ja teoreetiliselt isegi Z-klassini. Esimest korda nähti päikeseloidet Maa pealt alles 1859. aastal, kuna keegi varem polnud selliste asjade peale tähelepanu pööranud. Kuid see oli ühtlasi ka kõigi aegade tugevaim päikeseloide, arvatavalt klassist X40, kui mitte lausa veel kõvemast Z-klassist.
Mida paremaid satelliite on seda fenomeni uurima pandud, seda rohkem me ka saame tegelikult teada nende loidete esinemise kohta. Ja paraku neelab meedia iga teadet ka keskpäraste päikeseloidete kohta juba peaaegu maailmalõpu ootuses. Meie, inimesed, juba oleme veidi hüsteerilise hoiakuga loomaliik.
Oht pole küll olematu, aga seni olnud enamasti teoreetiline. Päikeseloited mõjutavad otseselt kosmoseilma meie planeedi lähiümbruses, kuna laetud osakesed tabavad Maa magnetosfääri geomagnetiliste tormidena ja kujutavad radiatsiooniohtu nii aparaatidele kui ka astronautidele avakosmoses.
Geomagnetilised tormid ehk lihtsalt magnettormid on teadaolevalt suutnud lüüa rivist välja satelliite orbiidil ja tekitanud ka häireid elektrivõrkudes. Mullune M6.5-klassi päikeseloide suutis igatahes mitmes kohas tekitada ajutise pimenduse raadiosides.
Siin on ka üks huvitav selgitus magnettormide seosest peavalude sagenemisega: Loe Tarmo Koppeli ajaveebi siit
X-klassi päikeseloited suurendavad Maa atmosfääris ionisatsiooni, mis võib otseselt mõjutada lühilaine raadiosidet, samas ka kuumendades välimist atmosfääri, kiskudes sellega ka satelliite allapoole.
Päikesetuulega Maani jõudnud osakesed magnetosfääris aitavad kaasa ka virmaliste tekkele. Virmalised tekivad, kui atmosfääri aatomeid ergastatakse päikesetuule osakeste poolt. Ergastuse tulemusel kiirgub valguskvant, mida inimesed näevad virmalistena. Maa magnetpooluste asetsemise tõttu suurtel laiustel on ka virmalised jälgitavad keskmiselt 60-kraadisel või kõrgemal laiusel, vahendab Vikipeedia.
Laetud osakeste voog ehk päikesetuul ei kaasne ainult päikeseloidetega ja uuemal ajal otsitakse nii siin- kui sealpool ookeani ka võimalusi seda tuult suurte purjede teenistusse rakendada. Aga siin on veel palju asju, mide ma ei tea. Maad kaitsevad päikesetuule eest atmosfäär ja magnetosfäär, samas kui viimase poolt vangistatud osakeste välja nimetatakse Van Alleni vööndiks ja NASA alles on saanud kasutusele esimesed aparaadidi selle nähtuse lähemaks uurimiseks.
Selle üle kui palju päikesest lähtuv tugev kiirgus inimesi kosmoselendudel mõjutab, on võimalik vaielda, aga surmavat kiirgusdoosi pole keegi avakosmoses veel saanud... sülitagem kolm korda üle õla. 2005. aastal oli astronautidel avakosmoses igatahes vaid 15 minutit aega, et päikeseloite eest varju otsida.
See, et päikesekiirgus suures koguses on kahjulik, on ammu teada, ja vähemalt päevitajad peaksid jälgima ka ultraviolettkiirguse tugevust - ohtu inimesele võimendab eriti osoonikihi hõrenemine teatud alade kohal. Nahavähk levib, aga otseselt tapvaid päikeseloiteid pole ajaloos seni veel nähtud.
