TEST: Pentaxi peegelkaamera K-3 – Kolme valitsus
Olete läbi lugenud? Ah, ärge ajage pada... nimetatud kirjatöö on nii idamaiselt keerukas, et vaid väga vähesed on end esimesest peatükist kaugemale suutnud kaevata.
Kas meie seekordne peategelane on sama salakavala iseloomuga või asub valitsema Pentaxi-sõprade fotokotte? Loodetavasti aitab mu seekordne kirjatöö selles pisut selgust saada, kirjutab Digitest.ee.
Peategelase (tegelaste arvu poolest ei saa siinkohal kohe üldse Hiina kirjanikega võistelda) nimi on lihtne ja meeldejääv – Pentax K-3. Loomult vihmakindel, välimuselt klassikaline ja sisult poolekaadrine.
Kindlasti lootsid paljud salamisi, et vast seekord üllatatakse täiskaadrisensorit sisaldava kerega, kuid nii see siiski pole. Iseküsimus muidugi, kui paljud isegi paadunud penktaksistidest tegelikult "suure" sensoriga kaamera üldse ostaks ja/või mis hinda nad selle eest oleksid nõus maksma.
Seda eriti arvestades, kuivõrd kaugele "poolikud" sensorid ja kaamerad on arenenud. Eks ajalugu kipub end kordama, kunagi käis samasugue lööming keskformaadi ja 35 mm filmikaamerate vahel.
Olgu klassivõitlusega kuidas on, väliselt on uus K-3 oma eelkäijatega üpris sarnane. Eestvaates võib neid vabalt omavahel segamini ajada ja tagantpoolt kaedeski on suurimaks erinevuseks ekraani all olev Ricoh logo endise Pentaxi-kirja asemel.
Lähemal uurimisel selgub, et mõned nupud on ringi kolinud, midagi pisut lisandunud, midagi kadunud. Samas on kogu füüsiline kasutajaliides endiselt loogiline ja lihtsalt (ümber)õpitav.
Ekraanidiagonaal on kasvanud vaid tühise 0,2 tolli võrra, kuid tänu külgede suhtele 3:2 endise 4:3 asemel, on kujutiseala märgatavalt suurem.
Suurim uudis on muidugi selle kujutise tekitaja. Kui viimastel Pentaxi mudelitel on sensorid olnud üpris sarnased, siis nüüdsed arengud on märgatavad nii kvantitatiivses kui ka kvalitatiivses plaanis.
Läks keeruliseks? Ütleme siis lihtsamalt – jää hüvasti, 16-megapiksline sensor ja head aega antialias-filter. Pildipunkte on nüüd 24 miljonit ja ega seda udustavat klaasigi pole põhjust taga nutma jääda.
Sageli saab sääraselt teravama kujutise ja kui peenele mustrile tõepoolest häirivad artefaktid tekivad, saab neist lahti uue ja kavala trikiga.
Funktsiooni AA Filter Simulator sisselülitamisel väristatakse säri ajal õige pisut kaamerasensorit (see on lihtne tänu Pentaxi sensoriga kokkuehitatud stabilisatsioonisüsteemile) ning osa igale pikslile langevast valgusest satub ka naaberpikslitele. Kujutis muutub pisut udusemaks (nagu AA-filtri kasutamiselgi), kuid häiriv moire-efekt kaob.
Suurem ja teravama kujutisega sensor lisab igale jäädvustatud kaadrile umbes 50% mahtu. Seega pole imestada, et pildiprotsessorgi on uus ja kannab nime PRIME III.
Tänu sellele ja uuendatud katikumehhanismile võimaldab Pentax K-3 sarivõtet kiirusega kuni 8,3 kaadrit sekundis. Katik on seejuures meeldivalt vaikne ja ridatuld võib anda üpris rahulikult.
Garanteeritud tööeaks lubatakse vähemalt 200 000 kaadrit. Et kõike seda salvestada, on kaameral kaks SD/SDHC kaardi pesa. Ühte neist võib tavapärase salvestusmeedia asemel pista pisut kummalist nime FluCard kandva tegelase (seda võiks naljaviluks "nohukaardiks" tõlkida), mis võimaldab nii juhtmevaba kujutiste edastust üle WiFi võrgu, kui ka kaamera juhtimist arvuti või nutiseadme abil.
Kahjuks ei õnnestunud mul seda veel proovida, kuna Pentaxile mõeldud FluCard O-FC1 polnud veel meieni jõudnud.
Loe täisteksti ja vaata rohkem pilte saidil Digitest.ee.
