Forte esitleb: 7 tähtsaimat uut tehnikatoodet aastal 2013
Kas sinu arvates võiks aastale tagasi vaadates kõige tublimaks pidada HTC-d? Apple'it? Sony või hoopis Nokiat?
Vaata Forte toimetuse valitud 7 parimat toodet ja anna hääl oma lemmiku poolt.
HTC One
Võib tunda ainult head meelt, et aasta parimat Androidiga telefoni on raske välja valida. 2013 oli Androidis hea aasta, sest liialdamata öeldes väga hea telefoni lasid välja nii Sony, LG, Samsung kui ka HTC. Aga nende seast parimat valides tuleb siiski esile tõsta HTC One’i, mis näitas, millise muljetavaldava tootedisainiga tuleb Apple’ile vastu astuda.
HTC One ei ole aasta lõpuks ju enam kaugeltki kõige vingemate näitajatega telefon, aga see on mobiilimaailma kiiret arengut arvestades vabandatav. Tõsi, ka välja tulles oli One’l puuduseid (kuhu käib mälukaart, ah?). Aga tema trumbid olid võimas ekraan ja ülisoliidne korpus ning need sunnivad HTC One’i valima aasta parimaks Android-telefoniks.
PS. Ja aasta staari järglaste kohta tuleb tõdeda, et üks läks nihu ja teisest sai asja: HTC One Minit soovitame, HTC One Maxi palume vältida.
iPhone 5
Apple on nutitelefonide kategoorias olnud alati teerajaja. Ja kuigi tehniliste parameetrite poolest ei püsi iPhone’d alati tipus (6-8 kuud pärast esitlust suudab Androidileer need juba üle trumbata), on nad ikkagi teerajajad. iPhone 5s oli osaliselt väga ootuspärane telefon, tegu oli ju edasiarendusega aastavanusest mudelist. Ootuspäraselt kvaliteetne oli selle ehitus, samuti väga häid pilte tegev kaamera, rääkimata tarkvarast.
Aga uus iPhone 5s sõrmejäljelugejaga on näide Apple’i eripärast: nad võtavad juba olemasoleva tehnoloogia ja panevad selle uues rollis nii käepäraselt tööle, et inimestel on rõõm seda kasutada. Muidugi suutsid turvaeksperdid sõrmejäljelugeja kiiresti “lahti murda” (Snowden näitas, et eksperdid suudavad pea kõike lahti murda), aga keskmise kasutaja jaoks on see suur abi siiski. Ei saa üle ka iPhone 5s’i 64-bitisest arhitektuurist, mis ei anna tavakasutajale praegu palju, kuid on vundament tulevikuks. Pole ime, et Androidi-tootjad teatasid nobedalt, et lasevad peaegi välja oma 64-bitisted telefonid.
Kui Nokia näitas 2012. aastal oma 41-megapikslise sensoriga PureView 808 telefoni, tundus asi paljudele väga poolik (hea kaamera, kohutav telefon). Lumia 1020 puhul jõudis n-ö prototüüp päris maailma ehk ülivinge kaamera sai korralikuma nutitelefoni sisse.
Nokia tõestas Lumia 1020-ga, et kuulub ikka insenertehniliselt maailma tipptootjate sekka. Selles telefonis on kaamera, mis ei tundu ainult paberil näitajate põhjal uskumatult hea, vaid ka sellega tehtud piltide põhjal. Sellise “fotokahuri” kasutamine nutitelfonis annab võimaluse suurepäraseid pilte jagada ja igapäevaelus kasutada, kasvõi Facebookis paari selfie postitamiseks. Lumias on see-eest ka vingeid lisavõimalusi fototrikkide ja montaaži tegemiseks.
Tõe huvides tuleb öelda, et Lumia 1020 läheb tasakaal liiga foto-äärmusse. Ülivinge kaamera rahuldab küll fotovajadused, kuid telefon pole piisavalt kepsakas. See aga ei vähenda Lumia 1020 erilisust.
200 Mbit/s internet
Starmanile aasta tehnikauudise tiitli andmine ei tähenda, et selle teenusepakkuja (ISP) bitid ja baidid oleks erilisemad või kvaliteetsemad kui konkurentidel. Ent me ei saa jätta esile tõstmata kõige kiiremat ühendust — 200 megabitti sekundis –, mida Eesti koju tavaliselt ISP-lt tellida saab. Oluline seejuures on fakt, et 200 Mbit/s pole mitte teoreetiline maksimum. Käepäraste vahenditega tavaliselt kiirust mõõtes saabki ühendusest kätte 200, aga ka 210 või 220 megabitti sekundis.
200 Mbit/s kiirus on teisisõnu 25 megabaiti sekundis, sellega tõmbab iTunesist ühe sekundiga viis-kuus laulu. HD-kvaliteedis filmid “kaaluvad” iTunesis alates kolmest gigabaidist, nii et selle allalaadimine võtab kaks minutit.
Aga kui aus olla, siis hoopiski parem oleks see, kui kolme gigabaidise HD-filmi saaks alla laadida vähem kui poole minutiga. Või ühe sekundiga tuleks alla 25 muusikapala. Me räägime siin gigabitisest kodusest internetiühendusest. Ja kui juba soovima sai hakata, siis palun kindlasti laiendada nii koaksiaal- kui valguskaabliga ühendatud kodude arvu, nii et 21. sajandi väärilise püsiühenduse nautimiseks ei pea tingimata Mustamäel või Lasnamäel elama.
Grand Theft Auto V
Videomängud pole enam ammu nišikaup. Uuringud näitavad, et enamus digiajastu inimestest tahab mängida, soost ja vanusest olenemata.
Küsimus on ainult, kuidas (arvuti, sh otse brauseris, konsoolid, nutiseadmed) ja selles, palju keegi asjale reaalselt raha kulutab.
Kas need kuuluvad ka massiteadvusse? Eestis võttis see kauem aega kui arenenud läänes, aga GTA5 kinnitas, et mängud on nüüd igapäevased ja meinstriim ka meil.
Olgugi see üle keskmise vägivaldne, reklaamivad GTA5 isegi Tallinna kesklinnas sõitvad liinibussid, ja tutvustavad artiklid ilmusid näiteks EPL-i peresõbralikus nädalalõpulisas LP ja Eesti Ekspressi kultuuriosas Areen!
See avatud maailmas aset leidev märulseiklus või rollikas (tänapäeval on nii raske lahterdada!) on kahtlemata aasta silmapaistvaim videomäng, kui mitte parim. Häid on ju nii palju, et ühte parimat tundub liiga raske valida.
GTA5 ilmus septembri keskel konsoolidele PlayStation 3 ja Xbox 360. Autorid pole veel ametlikult kinnitanud teose ilmumist arvutivariandina, aga eri kuulukate põhjal ilmub see 2014. a esimestel kuudel või vähemalt esimesel poolaastal.
Sony mänguseade PlayStation 4
Kodus mängimiseks mõeldud spetsseadmed, rahvakeeli konsoolid, on turul juba 1980ndate algusest.
Võib aga uskuda, et praegune põlvkond jääb viimaseks, sest iseseisvatel kulukatel mänguseadmetel pole enam märkimisväärseid eeliseid muude mängimiseks kõlbulike seadmete ees.
Pigem jäävad need üha enam ajale jalgu, sest tulevikus loevad pigem videomängude kõikjalviibivus ja üldine odavus ning konsooli sünonüümiks võib saada odav striimiv kastike.
Või pole neid vajagi, sest sama funktsionaalsust pakuvad näiteks digiboksid või sarnased tooted.
Nüüd ja praegu teeb PlayStation 4 aga Forte ühishinnangul konkurentidele (Wii U, Xbox One) ära.
Siin võiks jätkata pika aruteluga ühe kasuks või teise vastu, aga toome ära paar olulist argumenti: PS4 ostja ei maksa tõsimängija vaatenurgast ebavajaliku eest (kaamera-lisaseade), kõvaketas on kergesti vahetatav suurema vastu, rohkem mälu mängude käsutuses.
Kõik need kolm on tulevikule mõeldes väga tähtsad ja annavad PS4-le veel praegu konkurentide ees eelise. Kas seade elab autorite ambitsioonide kõrgusele, näeme siiski alles lähiaastatel.
Google Chromecast
Forte avaldas nutiteleritest äsja pika ammendava ülevaate, mis muudab ebavajalikuks samast asjast siin pikalt jahuda.
Ülevaate iva on lühidalt, et nutitelerit ei maksa osta selle nutikuse tõttu (küll aga üldise kvaliteedi tõttu, sõltub mudelist).
Esiteks on suur oht selle taibukuses pettuda ja teiseks pole tootjad nii usinad tarkvara uuendama kui nutiteler ajaga kaasaskäimiseks vajaks.
Parim alternatiiv on osta lisajubin, mis teleri nutikamaks teeb (kingib sellele internetiühenduse, võime arvutist ja nutiseadmest pilti ja heli striimida). Ja hetkel on Forte lemmik neist Google’i toodetud Chromecast.
Selle rakendustepool on hetkel siiski nigel, aga hind on hea (Amazon UK küsib 35 naela) ja Chrome'i brauser ja YouTube on juba piisav algus, et nutiteleri-lahendus end õigustaks.
Kas see on vajalik lisa televiisorile? Vaevalt. Aga kui tahate just oma kükloobi taibukamaks muuta, on Chromecast väga sobivalt madala hinnaga luksus.
