Salakäigud, allmaapunkrid, DNA-pommid: mida kõike tänased rikkad kodu turvamiseks ei soeta!
Ettevõtte Pollack+Partners esindaja Chris Pollack rääkis ajakirjale Forbes, et ehkki turvalisus on jõukamate klientide jaoks alati olulisel kohal olnud, on kulutused kodude kindlustamisele viimase viie aasta jooksul märkimisväärselt kasvanud.
Turul pakutavate lahenduste valik pärineks aga juba nagu mõnest James Bondi filmist.
Iisraeli erukindralmajor Ahron Ze’evi-Farkash on kolm aastat töötanud välja tarkvara, mis ühendab endas näo-, hääl- ja käitumistuvastus-tehnoloogiaid, võimaldades süsteemil tunda ära lähenevaid inimesi, mistõttu omanikul pole enam vaja koduukse võtitki kaasas kanda.
"Tarkvara muudab inimese enese vähem kui kahe sekundiga oma elukoha võtmeks," rääkis mees Forbesile.
Teistsugune turvalahendus, mida pakub ettevõte Creative Home Engineering, hõlmab salakäike, millesse pääseb eritellimusel konstrueeritud raamaturiiulite, riidekappide või liikuvate seinte kaudu.
Ettevõte American Saferoom Door Company müüb aastas 50–65 eritellimusel valmistatud ust, mille hinnad algavad 20 000 dollarist.
Kuulikindlad uksed, mis sageli peidetakse tavalise välimusega uste taha, on varustatud automaatsete elektromagnetlukkudega, nii et lingi vajutamise või uksenupu pööramise järele puudub vajadus.
Ettevõte FLIR Systems toodab infrapunakaameraid, mis suudavad lugeda ümbritsevate objektide ja inimeste soojussignatuure ja avastada näiteks isegi kuni 15 kilomeetri kaugusel ennast varjava isiku.
Ettevõtjana, kes oma toodangut praktikas hinnata oskab, on Al V. Corbi kindlustanud oma California osariigis Hollywood Hillsis asuva luksusresidentsi tipptehnoloogiliste turvasüsteemidega.
Talle kuuluv ettevõtte Strategic Armored and Fortified Environments pakub koduomanikele sarnaseid seadmeid.
Hr Corbi pereliikmed ei vaja majja sisenemiseks võtmeid tänu biomeetrilisele tuvastustarkvarale. Maavärinate eest kaitsevad neid kümne meetri sügavusele mäenõlva sisse ehitatud raudbetoonstruktuurid.
Kodu juurde kuulub allmaapunker, mis peaks kaitsma tuuma- ja keemiarünnakute eest. Punker on varustatud piisava hulga toidu, vee ja medikamentidega, et perekond saaks selles mugavalt ära elada kolm kuni kuus kuud.
Corbile kuuluv firma valmistab tellijatele mastaapseid, mitmesaja ruutmeetrise pindalaga majaaluseid punkreid. Sissepääs punkrisse on enamasti varjatud kas kamina või tõstuksega.
Maasoojusest energiat ammutavad punkrid on varustatud toidupoolise, veekaevude ja meditsiinilise sisseseadega. Mõned hõlmavad meelelahutusrajatisi nagu kinod, restoranid ja spaad; kui aset leiab katastroof või võõrvägede sissetung, võivad perekonnad taolistes eraldatud, ent mugavustega pelgupaikades elada isegi kolme põlvkonna vältel.
Perekond Corbide eramu juurde kuuluv paanikatuba on varustatud videovalvekaamerate süsteemiga, mis edastab pilti politseijaoskonda. Sissetungijatega saavad pereliikmed vestelda ka telefonisüsteemi vahendusel, mis edastab heli kogu maja piires.
Kui ükski muu abinõu ei aita, on sissetungijaid võimalik peletada ka mitmesuguste nägemisulatust piiravate ududega, mille kangus ulatub hr Corbi sõnul healoomulisest väga ägedaloomulise ja tõrjuvani.
"Kui näeksite selliseid asju filmis, arvaksite, et see kõik on välja mõeldud," rääkis oma residentsi kaubaks pakutava turvatehnika võimaluste demonstreerimiseks kasutav hr Corbi ajakirjale Forbes.
Lisaks suitsusüsteemile on hoonesse paigaldatud "sissemurdjate-vastane desintegraator" Burglar Blaster Decintegrator — väike lakke kinnitatav seadeldis, mis häiresüsteemi aktiveerumisel piserdab sissetungijaid pipragaasiga.
Taolised seadmed võivad sisaldada isegi DNA-koodi.
Näiteks süsteem SelectDNA paiskab välja sünteetilisi DNA-ahelaid, mis kinnituvad sissemurdja külge. Nähtamatu kriminalistiline kood püsib nahapinnal nädalaid, see on ultraviolettvalguses nähtav ning tänu koodide ainulaadsusele saab neid seostada konkreetse sündmuspaigaga.
Ülaloleval fotol loo alguses: kaader põnevusfilmist "Panic Room" ("Paanikatuba", 2002)
