NASA (või vähemalt osa sellest) otsib juba maandumiskohta Jupiteri kuul Europa

Jupiter on suurim hiiglane meie Päikesesüsteemis, aga temani jõudmine on olnud liiga keeruline, et eraldi vaid selle planeedi uurimiseks aparaate välja töötada. Vaid üks tehiskaaslane on Jupiteri ümber pikemalt aega veetnud, teine on teel. Samas on juba ammu kuulda ka kriitikat, et NASA lihtsalt raiskab energiat elu otsimiseks Marsilt.

Europa on Jupiteri kuuna küll veidi väiksem kui meie Kuu, aga erinevalt Kuust on seal atmosfäär ja veel peamiselt hapnikku sisaldav. Kuna temperatuur on seal keskmiselt 102 Kelvinit, ehk -171 Celsiuse kraadiga pakase poolel, poolustel veelgi külmem, siis pole ta just eriti elusõbralik koht. Aga meenutab Maal valitsevaid tingimusi oluliselt rohkem kui miljardeid aastaid tühjana seisnud Marss. Mõned usuvad lausa, et sealse graniitkõva jääkooriku all võiks leiduda ka vedelat vett. Äkki ka elu?

Ja paistab, et ka Europa uurimisel on hakanud NASA koridorides jää sulama. Eksperdid on juba asunud otsima sobivat kohta Europa pinnal, kuhu uurimissondi maha panna, kuigi konkreetsest missioonist sinna on veel vara rääkida. "Kui ühel päeval peaks inimesed saatma robotmaanduri Europa pinnale, peame me ka teadma, mida tasuks otsida ja milliseid tööriistu ta peaks kandma," teatas Robert Pappalardo NASA Pasadena JPL-laborist.

Seni on Pappalardo olnud pigem hüüdjaks hääleks kõrbes, sest esiteks vajaks kosmoserakett Maa orbiidilt Jupiterini jõudmiseks teist sama palju kütust, kui Maa atmosfäärist ja raskusjõust välja murdmine (ehk vajaks sisuliselt kahte täislaadungis kanderaketti) ja teiseks on Marss olnud ka meedias palju populaarsem sihtpunkt. Elu aga Marsilt ju ei leitud.

Jupiterist lendas esimese NASA aparaadina mööda 1973. aastal Pioneer 10, mis on teatavasti teel Päikesesüsteemist välja, temale järgnes Pioneer 11 ja nii on Jupiterist mööda lennanud ka mõlemad Voyagerid, Ulysses, Cassini, New Horizons. Seni ainsa tehiskaaslasena on Jupiteri ümber tiirelnud Galileo (1995-2003). Järgmisena jõuaks Jupiteri orbiidile Juno 2016. aastal.

Galileo tuli lõpuks põrutada Jupiteri pihta, et vältida kokkupõrget just Europaga ja mitte selle pinda saastada. Galileo põles täielikult ära, ehk võimalikke Maalt pärit baktereid Jupiterile ilmselt ei sattunud. Muidu oli ohuks, et mõni soovimatu külaline meie planeedilt jõuaks hoopis Europat enneaegselt koloniseerima hakata.Vähemalt entusiasmist Jupiteri-uurijatel NASA-s puudu ei jää: nemad soovitavad maanduri külge panna seitse teadusinistrumenti: massispektromeeter, Raman-spektromeeter, magnetomeeter, mitmeriba seismomeeter, kohakujutamise süsteem, mikroskoop- ja luurekaamera. Lisaks peaks maandur suutma puurida Europa jääkoorikusse vähemalt kümnesentimeetrise augu. Jääkooriku alla minekust ei tasu veel isegi unistada.

NASA ametlikus ajakavas seni sellist missiooni veel ei ole. Euroopa Kosmoseagentuur on aga tasapisi välja töötamas oma missiooni JUICE (JUpiter ICy moons Explorer) 2022. aastal, mis jõuaks Jupiterini küll alles kaheksa aastat hiljem. JUICE uuriks Jupiteri kuusid, aga ei maanduks ühelgi neist.

Jupiteril on tänaseni tuvastatud kokku 67 kuud, Europa on neist suuruselt alles neljas. Avastas selle kuu esmakordselt aga Galileo Galilei 1610. aastal. Nime ei saanud ta küll otseselt meie maailmajao, vaid jumal Jupiteri / Zeuse armukese Europa järgi (kes küll algselt tõesti andis nime ka meie maailmajaole).