Jälle sabotöörid süüdi: miks Venezuelas elekter ära kaob?

Hugo Chavez on surnud, aga tema revolutsioon Venezuelas kestab edasi. Pigem negatiivsete tagajärgedega. Esmaspäeval langes suur osa rikkast naftariigist pimedusse, sest riigi elektrivõrk lihtsalt ütles üles.

Caracase metroo jäi seisma, kauplused pidid uksed kinni panema,
kontorites katkes töö. Pimedatel tänavatel kostis juba tüüpiliseks
muutunud sõnatut protesti - pannide ja pottide häälekat tagumist. Ja elektrikriis on juba krooniline probleem, hoolimata tootmisvõimsuse järjekindlast kasvust.

Elektrienergia kriis algas riigis 2009, mille taustal on enam kui
70-protsendiline sõltuvus hüdroenergiast, riiklik oskamatus suuri
energiavõrke majandada ja võimalik, et ka riigi sisepinged. Septembris
langes rivist välja 65 protsenti riigist varustav elektrivõrk, ja
valitsus asus kohe opositsionääridest sabotööre otsima. Sarnased krahhid
on olnud korduvad alates 2010. aastast.

Venezuelal polnud taustaks mingeid rahvusvahelisi konflikte, aga siis tuli võimule parašütistist endine riigipöööraja, presidendina neljateistkümneks aastaks (1999-2013) riigist USA-vastase võitluse sümboli teinud Hugo Chavez. Ja nüüd on suures naftariigis Venezuelas krooniline kütusedefitsiit, meenutades pigem Iraani probleeme.

Probleem pole kurjades ameeriklastes, kellele Chavez enam naftat müüa ei tahtnud, vaid tema enda majandusreformides. Praegune president, Chavezi mantlipärija Nicolas Maduro süüdistab muidugi kõiges jälle sabotööre. Venezuela on maailma suurimaid naftatootjaid, kuid samal ajal 70 protsenti sealsest energiavajadusest katab hüdroenergia. Energiasektor oli aga ka kõige enam puudutatud majandusharusid, kui Chavez seal sotsialismi hakkas ehitama.

2003-2007 natsionaliseeris Chavez riigi naftatööstuse, kasvatades
ajuti küll valitsuse tulusid, aga peletades riigist kõik
välisinvestorid. Rahvusvahelised kohtud on koormatud välisettevõtete
nõudmistega Venezuela riigi vastu, kuna Chavez murdis lihtsalt kõiki
rahvusvahelisi lepinguid. Ja üha enam peab riik maksma miljardihüvitisi,
kaotades järjest enam raha.

2005. aastal võttis ta paljudelt põllupidajatelt maa käest ja hakkas juurutama kommuunide ehitamist. 2008. aastal natsionaliseeris riigi tsemenditööstuse ja terasetööstuse, 2009. aastal mindi juba toiduainetööstuse ja 2010. aastal juba jaekaubanduse kallale. Energiasektor oli riigi käes juba enne Chavezi ja on nähtavasti aastatega vaid lagunenud. Tuleb välja, et riik on kehv omanik?

Maailma suurimaid hüdroelektrijaamu kannab nüüd Simon Bolivari nime:

Populistlike reformide varjuküljeks jäi hüplemine majanduskriiside ja
buumiaastate vahel, majanduslanguses oli riik 1999, 2003-2003,
2009-2010, vahele mahtus 2004-2007 buum, 18- kuni 8-protsendiste
majanduskasvudega. Tänavune aasta näitab seal vaid üheprotsendilist
majanduskasvu. Riigi eksport on aastatega järjest vähenenud ja kõikidest
natsionaliseerimistest hoolimata on ka valitsussektori tulud järjest
vähenenud.

Riigistatud naftatööstus on aga langenud juba 40 miljardi dollariga võlgade poolele, sest riik ei suuda enam naftat müüa. Ja selle kõrval kõlab siiani õõnsana Chavezi lubadus 2011. aastast, et elektritoodangut suurendatakse 220 protsenti. Probleem paistab olevatki selles, et kuigi elektrienergia toodangut
on kampaania korras järjest suurendatud, ei tule ülekandeliinid sellega
enam toime. Riik ei jaksa samas tarbida nii palju elektrit, kui
toodetakse.

Riik tarbis 2000. aastal 65,5 ja 2012. aastal 85,8 miljardit kilovatt-tundi elektrit, tootis aga vastavalt 70,4 ja 123,1 miljardit kilovatt-tundi. Elektrikriisi enne Chavezi võimuletulekut ei olnud, nüüd on ta juba krooniline, viimastel aastatel on riik lausa importinud rohkem elektrit kui eksportinud. Leidke siit loogikat, kui oskate.

Juulis korraldatud küsitluse kohaselt süüdistas ligi 73 protsenti venetsueelalasi elektrikatkestustes just valitsust ja vaid kolm protsenti võimalikke sabotööre.