Mis imeasi see siis oli: Edisoni fonograaf, ehk miks ta grammofonilt lüüa sai
29. novembril 1877 esitles leiutaja Thomas Alva Edison maailmale uut muusikariista, aparaati, mille vedrunõel vastavalt sisseehitatud silindri lainetusele mängis kõne või muusikat. Hiljem arendas Alexander Graham Bell veel fonograafi põhimõtteid edasi.
Kui varem oli õpitud juba muusikat salvestama, siis Edisoni seade oli esimene, mis suutis seda heli ka taasesitada. Edisoni fonograafis oli helikandjaks silindrit kattev tinapaber, Bell asendas selle hiljem vahaga kaetud pappsilindriga.
Chicago Daily Tribune kirjeldas kuidas nende toimetusse astus 1877. aastal tundmatu noor mees (kes, nagu hiljem selgus, kandis nime Edison), pani lauale aparaadi, mis seejärel hakkas juba ise kõnelema: "Tere hommikust. Kuidas käsi käib? Kuidas sulle meeldib see fonograaf?" Midagi sellist polnud sealmail varem nähtud ja Edison sai peagi maailmakuulsaks. Tema firma fonograafe müüdi 1925. aastani.
Ja 1890. aastal tõid Louis Glass ja William S. Arnold USA-s turule juba jukeboxi - erilise fonograafi, mis hakkas mängima vastavasse avasse lastud mündi peale. Tõsi, selle nime, jukebox, sai seade alles 1940. aastatel. Ja vähemalt USA baarinurkades oli fonograafil kindel koht pikkadeks aastakümneteks tagatud, kuigi 1950. aastatel pugesid jukeboxidessegi heliplaadid sisse.
Paraku ilmnes, et 1888. aastal oli sakslane Emil Berliner leiutanud mõnevõrra lihtsama muusikamängija, nimelt grammofoni, kus vahasilindrite asemel olid helikandjaiks grammofoniplaadid, heli kandus edasi aga plaati puutuva nõela kaudu. Neid plaate oli igal juhul lihtsam vahetada kui fonograafi vahasilindreid. Ja see leiutis osutus oluliselt edukamaks kui ükski teine helikandja-muusikaesitaja 19.-20. sajandil.
Philipsi leiutatud optiliste CD-plaatide tulek 1979. aastal kinnitas ka seda, et grammofoni põhimõte on tänaseks üle elanud ka 1930. aastatest alanud magnetofonilintide konkurentsi.
Päris tühjalt kohalt Edisoni ja Berlineri leiutised küll ei tulnud. Juba 18. sajandist alates olid Euroopas levinud leierkastid ehk väntorelid, kus heli tekitas nõeltega silinder, puudutades vastavaid klahve seadme sees. Fonograafi silindrile oli kantud aga laineline muster, ning nõel vibreeris vastavalt sellele.
