Turvaeksperdid selgitavad: kes seisab hea selle eest, et Obamale atentaati ei korraldataks
1865. aastal tappis president Abraham Lincolni teatris lasuga pähe lõunaosariikide konföderatsiooni poolehoidja. 1881. tabasid James Garfieldi kaks kuuli, mille tulistas tema pihta teda raudteejaamas oodanud preester. William McKinleyle kihutas 1901. aastal kuuli kõhtu anarhist Leon Czolgosz; president suri 14 päeva hiljem gangreeni. Ning ühel 1963. aasta päikesepaistelisel pärastlõunal tapeti Texase osariigis Dallases John F. Kennedy.
Püüda välja selgitada, mitu tegelikku ohtu president Obamat parasjagu varitseb, on nurjumisele määratud üritus. Ühe eriti sõgeda väljanägemisega allika andmetel on tema elu kallale pärast ametisseastumist 2008. aastal kiputud rohkem kui 65 korral.
Kuid igal juhul on tõsi, et ühtegi tähelepanuväärset — ega avalikku — tapmiskatset pole USA riigipeale tehtud pärast 1981. aastat, mil John Hinckley juunior tulistas Washingtonis Hiltoni hotelli ees Ronald Reagani suunas kuus lasku, millest üks presidenti tõsiselt haavas.
See on tõtt-öelda üllatav arvestades, kui palju vaenlasi USA riigile tänaseks kogunenud on. Kindlasti on neid rohkem kui 1963. aastal ja tõenäoliselt rohkem kui 1981. aastal.
(Tõsi, pärast Kennedy mõrva on USA salateenistust oluliselt paremini rahastama hakatud. Teenistus, mille ridadesse 1963. aastal kuulus 350 inimest ja mille aastaeelarve polnud toona suurem kui 5,5 miljonit dollarit, on tänaseks kasvanud 7000 palgatöötajat hõlmavaks 1,6 miljardi dollari suuruse eelarvega organisatsiooniks.)
Kas salateenistus on siis tõesti nii tõhus? Või on presidendil lihtsalt olnud tohutult õnne?
21 aastat, sh esimese president Bushi ja president Clintoni ametiaegadel salateenistuses töötanud endise USA merejalaväe kapteni Dan Emmetti osutusel on presidendile atentaadi korraldamine siiamaani täiesti võimalik.
"Alates ajast, mil algas too sõda — milles osaleme siiamaani —, on see tekitanud hulgaliselt maailmatasemel osavaid pommimeistreid," selgitas ta. "Meie vaenlastest on saanud tõeliselt osavad spetsialistid, kes suudavad valmistada kõikmõeldavaid lõhkeseadmeid. Minu hinnangul ongi see kõige suurem ohuallikas.
Vanasti olid meie peamisteks murelasteks kas kurjategijad või vaimse hälbega kodanikud. Nüüd on meil mitmel pool maailmas nii palju vaenlaseid, kes vihkavad meid ideoloogilistel põhjustel, et see on tekitanud täiesti uue ohukategooria."
Nüüdisajal haldab salateenistus uut osakonda, nn luuredivisjoni (ingl Intelligence Division), mis tegelebki kõikvõimalike presidenti ohustavate riskide neutraliseerimisega.
Osakond hoiab silma peal isegi suhtlusvõrgustikes tehtud ähvardustel — puhuks, kui keegi on nii rumal, et USA riigipead sellises avalikus kanalis ähvardab.
Oletame, et mõni Washingtoni osariigi Spokane'i elanik ähvardab Obamat Facebookis. Ähvardust märganud, võtab luureosakond ühendust Spokane'i korrakaitsjatega, kes otsustavad, kas tegu on tõsiseltvõetava ohuga ning teavitavad otsusest luureosakonda.
Pealeselle on luuredivisjon vastutav iga presidendiga ametlikult kohtumist taotleva isiku — või isegi iga väiksemal koosviibimisel, kus president esineb, osaleja — andmete kontrollimise eest.
Salateenistuse tehnilise turbe osakonna (ingl Technical Security Division) ülesandeks on välja selgitada kõik ohud, mis tulenevad keskkonnast, milles president viibib — "kuni termotuuma- ja biokeemilist sorti ohtudeni välja," täpsustas Emmett.
Kui president siirdub kusagile kõnet pidama, tuleb sinna kõigepealt kohale tehnoturbe-osakond, et teha kindlaks, kas vastava rajatise konstruktsioon on piisavalt turvaline.
Presidenti saadab väljasõitudel ka mereväe ülemveebel (ingl Navy Master Chief), kelle sõjaliseks erialaks on toitlustus.
"Kui ees seisab sündmus, mille raames president einestab, valib presidendi toidu just tema," selgitas Emmett. "Presidendi toidu turvalisus on suhteliselt hästi tagatud."
Endine USA mereväe eriüksuslane Rob Roy nentis, et suuremate ürituste juures ei saa salateenistus teha muud kui sulgeda kanalisatsiooniluugid ning kontrollida isikute tausta, kes on viimasel ajal vastavas piirkonnas tulirelvi ostnud.
"See, kellel on piisavalt aega ja kannatlikku meelt, võib tappa, kelle iganes," rõhutas ta.
Ühendriikide sisejulgeolekuministeerium (ingl Department of Homeland Security), mille alluvusse salateenistus alates 2003. aastast kuulub, on viimastel aastatel vaikselt töötanud ka mitmete tehnoloogiliste turbelahenduste kallal nagu nägude tuvastamise süsteem, mis suudab skannida 6000-pealise rahvahulga näod ja võrrelda neid kriminaalkurjategijate andmebaasidega.
Kuuldavasti on töös ka spetsiaalsed droonseadmed, mis suudavad tuvastada, kas inimene on relvastatud või mitte.
Emmett arvab, et rünnak eelnevalt paigaldatud pommiga on suhteliselt vähetõenäoline, kuna tehnilise turbe divisjoni teenistujad tõenäoliselt leiaksid selle üles.
Tõelist ohtu kujutavad endast pealtnäha juhuslikud teod nagu suure rahvahulga seast heidetud lõhkeseade või isegi enesetaputerroristi-rünnak.
"Kaugelt tulistatud lask ei läkita eriti tugevat sõnumit," selgitas palgaliste ihukaitsjate agentuuri Global Strategies tegevjuht Christopher Simovich. "Kui millegi suhtes valvas olla, tuleks karta pigem mõnd katastroofilist sündmust kui tavatähenduses atentaati.
Mina eeldaksin midagi sellist, mis läkitab Ameerika ühiskonnale jõulisema hirmu- ja ebakindluse-sõnumi."
Pommiohu välistamise nimel on Ühendriikide föderaalvalitsus kulutanud palju raha.
2003. aastal loodud lõhkekehade vastase turbe ametile (ingl Office for Bombing Protection) eraldatakse just tolle probleemiga tegelemiseks 11 miljonit dollarit aastas.
Lisaks pommikoerte kasutamisele üritab see büroo töötada välja akustilise pommituvastuse meetodeid, kasutades laser-vibromeetreid ja helikiiri selgitamaks välja, kuidas pommi korpus võngub.
Teised töötavad selliste laserite kallal, mis võimaldavad tuvastada õhus konkreetseid kemikaale, mis võiksid anda märku võimalikest keemiarünnakutest.
Esile on kerkinud veel üks võimalik atentaadiviis: häkkimine. "Alati, kui mängus on sidusseadmed nagu insuliinipump või südamestimulaator, on teatud oht olemas," kommenteeris turvaekspert Jay Radcliffe.
"Tehnoloogia on küll väga kiiresti arenenud, kuid enamasti sõltub tulemus siiski pigem sellest, kas turvateenistuja on piisavalt valvas ja jälgib asju, mida ta jälgima peaks," nentis Emmett. "Ja koerte headest ninadest."
