Saksamaal oli plaan tungida üle La Manche’i kohe pärast Kuninglike õhujõudude põrmustamist. Seni Euroopa riike kergelt alla neelanult arvestati järjekordse kiire võiduga… Saksa luure andmetel olid Kuninglikud õhujõud nõrgad ning kergesti purustatavad. Kas eksisid allikad või edastati Euroopa kiire anastamise võidujoovastuses väejuhatusele meelega liiga optimistlikke andmeid, selle üle vaieldakse siiani. Kuid ühes oli spioonidel õigus – Luftwaffe ligi 3500 lennukile oli Kuninglikel õhujõududel vastu panna ainult ca 750 lennukit.
Lugu ilmus ajakirjas Tehnikamaailm (11/2013)
Kõik tundus soodne, et jätkata võidukat sõjakäiku ning muretult alistada üks järjekordne vastupunniv riik. Kuid sakslased alahindasid brittide võitlusvaimu. Inglismaad haaras üleüldine patriotismi laine – anti endast parim, tehased töötasid viimase piiri peal, allatulistatud ja vähegi lennukõlblikud hävitajad remonditi ning saadeti väeosadesse tagasi. Aga mis peamine – suudeti kiiresti hakata tootma rohkem hävitajaid. Näiteks valmistati 1940. aasta juulis ehk sakslaste rünnaku alguskuul 496 hävitajat Hurricane ja Spitfire, aga augustis tehti neid juba 549. Kui arvestada ka muid marke, siis oli koguarv isegi 1767. Sakslased suutsid 1940. aasta juulis toota hävitajaid Bf 109 ainult 182 tükki ning augustis 160 eksemplari. Arvestades ka mõlema poole remonditud masinate hulka, kujunes välja olukord, kus igale Messerschmitt’ile (Bf 109 ja Bf 110) vastasid britid 1940. aasta suvel kahe hävitajaga. Lisaks kasutasid inglased radarit, mistõttu oli neil hea ülevaade vaenlase rünnakuplaanidest.
Kuigi saareriigi lendurid kaitsesid oma riiki kangelaslikult, murdis Luftwaffe võimas tiivuline löögirusikas inglaste kaitsest ikkagi läbi ning pommitas linnu, lennuvälju, sadamaid ja tehaseid. Sakslaste peamine eesmärk oli Kuninglike õhujõudude hävitamine, et saavutada ülemvõim Inglismaa õhuruumis, siis oleks järgnenud dessantoperatsioon Merelõvi.
Brittide saatuse määranud meeleheitlikud õhulahingud kestsid 1940. aasta juulist sama aasta lõpuni. Hitler närvitses, sest talle edastatud informatsiooni järgi pidanuks Kuninglikud õhujõud olema juba ammu põrmustatud. Tõsi, ega sellest palju ei puudunudki, sest 1940. aasta augustiks oli Inglismaa kaotanud juba ligi 400 lennukit ja ca 200 pilooti. Olukord oli väga kriitiline, sest hoolimata tootmisvõimsuse kasvust ohverdasid Kuninglikud õhujõud Briti lennuväljade pommitamise tulemusena ja veristes lahingutes ülekaaluka vastasega võideldes rohkem lennukeid, kui tehaste töölised suutsid kolmes vahetuses kokku panna.
Rasked õhuvõitlused
Mõlemad pooled kandsid ülisuuri kaotusi ja lõpuks sakslased loobusid massilistest õhurünnakutest Britanniale. Selles oli suur roll hävitajal Spitfire, mis võitles õlg-õla kõrval veidi vanema venna Hawker Hurricane’iga ja ei andnud Inglismaa õhuruumis ülemvõimu sissetungijatele. „Orkaan“ oli samuti hea hävitaja, kuid Messerschmittiga suutis paremini võidelda Spitfire.
Tavaliselt läks Saksa hävitajatega rinda pistma Spitfire ning pommituslennukite tõrjumine jäi Hurricane’i hooleks. Luftwaffe suuremad kaotused lennukite, aga just lendurite osas tulenevad asjaolust, et sakslastel osalesid rünnakutes peale hävituslennukite ka massiliselt pommitajad, mille allatulistatud meeskonnad suurendasid märgatavalt kaotuste statistikat.
Ellujäänud ning vangilangenud Saksa piloodid käitusid algul ülbelt ja üleolevalt, sest nende arusaamade järgi oli vaid päevade või nädalate küsimus, mil Wehrmacht Inglismaa vallutab ning nad vabastab. Lisaks arvasid ennasttäis Saksa piloodid, et nende Messerschmitt Bf 109 on tunduvalt parem kui Spitfire. Tõsi, Bf 109 kogus kõrgust kiiremini ja sellel oli suurem lennukiirus kui Spitfirel (kui võrrelda algusaja modifikatsioone) ning nimetatud Saksa lennukil oli olemas ka Hispaania sõja kogemus. Brittide arvates aga võrdus nende Hurricane sakslaste Messerschmitt Bf 109-ga ning 1938. aastal kasutusele võetud Spitfire oli inglaste arvates Bf 109-st uuem ja parem lennuk. Loomulikult ei nõustunud sakslased inglaste seisukohaga ja sellest võib täiesti aru saada, sest Bf 109 oli ka üks väga hea hävitaja.
Mõlemal lennukil olid omad plussid ja miinused. Bf 109E hiilgas tõusukiirusega ning oli edukam pikeerimisel. Inglased püüdsid sappa sättinud vaenlasest vabaneda järsu viiranguga, sakslased seevastu kas pikeerisid või kasutasid ära Spitfire veel ühe nõrga koha – sakslaste sissepritsesüsteemiga mootor DB 601 töötas äärmuslikes tingimustes tõrgeteta, seevastu Merlin oma ujukitel töötava karburaatoriga võis sakslaste provotseerimisel „mäge tehes” välja surra (see puudus likvideeriti 1942. aastal).
Kõrgemal jäi Spitfire Messerschmitt’ile alla ning sinna ei tasunud ärplema minna – Bf 109E pikeeris ning uuel ringil jõudis tihti sappa ja ründas halastamatult. Samas oli Spitfire veidi kiirem alla 1500meetrisel kõrgusel ja paistis silma parema manööverdusvõimega horisontaallennul. Kuid vaieldamatu fakt on, et Britannia õhulahingutes näitas Spitfire ülekaaluka vastasega võideldes end parimast küljest ning sellest lennukist sai Hurricane kõrval Kuninglike õhujõudude selgroog. Kuidas sündis see Luftwaffe ässadele kõvaks pähkliks osutunud lennuk?
Spitfire sünd
1931. aasta sügisel väljastas Inglise lennundusministeerium tehnilised tingimused uue ühekohalise hävitaja loomiseks, mis pidi välja vahetama Kuninglike õhujõudude vananenud biplaani Bristol Bulldog. Pakkumise võttis vastu lausa kaheksa firmat, millest viis käisid välja biplaanide projektid. Ainult kolm osalejat vaatasid oma monoplaanidega tulevikku. Supermarine esitatud Tüüp 224 ei sarnanenud just väga tulevasele lennukile Spitfire, kuid hilisema võiduka hävitaja eellaseks võib Supermarine võistlustööd nimetada küll. Tüüp 224 tegi esmalennu veebruaris 1934.
Kuigi lennuk oli varustatud tolle aja mõistes väga võimsa Rolls-Royce’i mootoriga, mis andis välja 660 hj, kimbutasid prototüüpi mitmesugused jahutussüsteemi probleemid. Kuna ka lennuomadused polnud eriti kiita, siis konkursi võitis hoopis firma Gloster biplaan SS.37 (hilisem Gladiator), millele jäi Spitfire „vanaisa” alla nii kiiruse, manööverdusvõime kui ka tõusukiiruse osas. Tüüp 224 edasine saatus oli kurb – selle lennukitüübi ainuke eksemplar lõpetas oma elupäevad märklauana ühel Kuninglike õhujõudude polügoonil 1937. aastal.
Õnneks konstruktor R. J. Mitchell ei heitunud, vaid tegeles oma projektiga edasi ning 1934. aastal valmis Tüüp 300 ning see oli juba kinnise kabiiniga ja sissetõmmatava telikuga (va sabaalune ratas). Tiib muutus iga uue variandiga pisitasa õhemaks ning lennuki kontuurid hakkasid üha rohkem võtma tulevase Spitfire kuju. Õige ja otsustav samm tulevase Spitfire suunas oli prototüübile Rolls-Royce’i eksperimentaalse V-tüüpi PV12-mootori pealepanek, mis arendas 790 hj. Firma lubas mootori võimsuse viia 1000 hobujõuni, mis hiljem ka teoks tehti.
Lennundusministeerium toetas Mitchelli 10 000 naelsterlingiga, et too ehitaks uue prototüübi. 1935. aasta jaanuaris valminud projektilt vaatas vastu juba tulevane Spitfire. Sama aasta märtsikuus ehitati uue hävitaja täismõõtmetes makett. 18. veebruaril 1936 valmis esimene katseeksemplar, mis kandis numbrit K5054 ja tegi esmalennu märtsis 1936. Sel ajal sai 560 km/h arendanud lennuk nimeks Spitfire ning uustulnuk pakkus head konkurentsi veidi varem, 6. novembril 1935 esmalennu teinud hävitajale Hurricane.
Spitfire katsetused kestsid 16. juunini 1936 ning lennuk sooritas need edukalt. Sama aasta 27. juunil näidati lennukit esimest korda avalikkusele ning teatati, et see on kõige kiirem sõjalennuk maailmas. Kuid 11. novembril 1937 püstitati sakslaste hävitajaga Messerschmitt Bf 109V13 uus kiirusrekord 611 km/h. Firmale Supermarine tehti ettepanek ehitada sakslaste tulemuse ületamiseks spetsiaalne kiire Siptfire ning selleks eraldati piisavalt raha.
Tehti palju täiendusi, millest võib välja tuua olulisemad – kaalu vähendamiseks kõrvaldati relvastus ja enamik aparatuurist. Kahelabaline propeller asendati neljalabalisega. Tiibade siruulatust lühendati 10,26 meetrile ning rekordlennuki jaoks ehitati uue Merlin III mootori baasil spetsiaalne forsseeritud variant, mis arendas 2160 hj. Tõsi, see võimsus oli saavutatav ainult lühikese aja jooksul ning sellise koormuse juures polnud mootori tööiga ka kuigi pikk.
Aga kiirusrekordi purustamiseks sellest piisanuks. Tööd said valmis 1939. aasta alguseks. Eeldati, et lennuk suudab lennata 660 km/h. Kuid sakslased polnud papist poisid – 30. märtsil 1939 püstitasid sakslased hävitajaga He 100V8 juba uue kiirusrekordi – 746,6 km/h. Ning vähem kui kuu aja pärast, 26. aprillil, arendas Me 209V1 juba 755,14 km/h. Spitfire polnud selleks suuteline ning kiirusrekordi purustamise programm lõpetati. Arvatavasti siin peitubki vastus küsimusele, miks suhtusid sakslased Briti pilootidesse ja nende kasutuses olevatesse lennukitesse väga üleolevalt.
Kuigi mõlemad pooled täiustasid omi lennukeid pidevalt ning võib tuua võrdluse, kus üksvahe oli Westman all ja Piibeleht peal ning siis jälle vastupidi, sai sakslastele saatuslikuks just vastase alahindamine. Üks Saksa veteranist piloot on meenutanud, et alles raskete lahingute järel, kus mõlemad pooled kandsid suuri kaotusi, hakkasid Luftwaffe piloodid brittidesse austusega suhtuma.
Suur nõudlus
Lennundusministeerium nõudis esimeste seeriaviisiliselt toodetud lennukite üleandmist oktoobriks 1937. See osutus praktiliselt ülejõukäivaks ülesandeks, sest firmal oli ainult kaks väikest tehast, kus töötas umbes 500 inimest. Peale selle oli tootmisvõimsus ammendatud kahe erineva vesilennuki mudeli valmistamise tõttu. Kuid lahendus leiti – oluliste sõlmede tootmine anti teistele firmadele ning endale jäeti ainult kere valmistamine ning lennuki lõplik montaaž.
Esimene seeriaviisiliselt toodetud Spitfire tõusis lendu 15. mail 1938, mil Hurricane oli end juba sisse seadnud Kuninglike õhujõudude ridades. Spitfire katsetusi läbi viinud lendur nentis rahuloluga, et ettenähtud maksimaalne pikeerimiskiirus 757 km/h ületati soliidse varuga – saavutati isegi 789 km/h ja lennuk ei purunenud. Teine seeriaviisiline Spitfire anti RAF esindajatele üle 19. juulil ning kolmas eksemplar võeti esimesena 4. augustil 1938 Kuninglike õhujõudude ridadesse. Septembris saadi kaks uut lennukit, oktoobris 13 ning 1939. aasta alguseks oli Kuninglike õhujõudude käsutuses juba 49 seda tüüpi hävitajat.
R. J. Mitchell kahjuks ei näinudki oma lennukit RAFi ridades teenimas, sest ta suri 11. juunil 1937. aastal 42aastasena. Lahkunud peakonstruktori kohale asus Joseph Smith, kelle juhtimisel läks lennuk seeriatootmisesse ning tema käe all loodi kõik järgnevad Spitfire modifikatsioonid.
Lennuk äratas suurt huvi ka piiri taga. Esimesena avaldas soovi ühe eksemplari ostmiseks Jaapani firma Mitsubishi, et lennukit põhjalikult uurida. Jaapanlaste huvi põhjus oli arusaadav – mõned aastad hiljem tuli Spitfirel Vaiksel ookeanil rinda pista just Mitsubishi suurepärase hävitajaga Zero. Oma tellimused esitasid veel Türgi, Belgia, Madalmaad, Šveits, Jugoslaavia, Läti ja Eesti. Suure nõudluse tõttu tuli brittidel koostada lausa pingerida, sest kõiki tellimusi poleks suudetud täita.
Eestlastel õnnestus 1939. aasta veebruaris saavutada kokkulepe 12 Spitfire ostmiseks. Näiteks soovisid ka kreeklased 12 lennukit, kuid ükski tellimus ei läinud algava sõja tõttu täitmisele. Ainult üks lennuk anti 1939. aasta juulis oma liitlastele prantslastele tundmaõppimiseks. Kuid see lennuk langes pärast Prantsusmaa okupeerimist sakslaste kätte.
Esimene jahmatav lahing
1. septembril 1939 tungis Saksamaa Poolasse. Suurbritannia oli sunnitud vastavalt viimasega sõlmitud kokkuleppele kuulutama 3. septembril Saksamaale sõja. Selleks ajaks oli Kuninglikel õhujõududel juba 306 hävitajat Spitfire. Nende esimene lahing toimus 6. septembril 1939, kui patrull-lennul tulistati edukalt alla kaks lennukit. Kuid selgus, et need olid… hoopis omad Hurricane’id!?
Sama kuu 12. päeval ületasid La Manche’i esimest korda 6 Spitfire’t ja 6 kahekohalist hävitajat Defiant ning ründasid ettejuhtunud pommitajat Ju 88. Järgmisel päeval sattus sama inglaste koosseis kokku pikeerivate ründe-pommituslennukitega Ju 87, mida saatsid hävitajad. Alanud lahingus võitlesid esimest korda rivaalid – Spitfire ja Messerschmitt Bf 109E.
Viimane sai Spitfire üheks peamiseks vastaseks järgneva viie aasta jooksul. Võib öelda, et mõlemad lennukid olid väga head ja teineteisele väärilised vastased. Aga kuidas lõppes esimene rivaalide lahing? Inglased tulistasid alla neli Junkersit ja ühe Messerschmitti. Sakslased aga omaltpoolt viis lennukit Defiant ja ühe Spitfire. Kuid verisemad lahingud tulid mõni kuu hiljem. Näiteks 15. augustil, sakslaste jaoks „mustal neljapäeval” kaotas Luftwaffe ligi 80 lennukit.
Kui Britannia õhulahingud läbi said, plaanisid britid minna juba vasturünnakule mandri kohale, kuid seda takistas väike lennuulatus. Paakides olev kütuse hulk võimaldas lennata poolteist tundi ning lisaks sellele sai pidada täisgaasi andes ainult 15 minuti pikkuse õhulahingu. Seepärast võeti kasutusele lisapaagid.
Kuigi alguses kinnitati ühele lennukile kaks lisapaaki, osutus paremaks ühe 136liitrise lisapaagiga variant, mida katsetati Spitfire I peal juba 1940. aasta septembris. Lisapaagiga ja suurema lennuulatusega lennuk sai tähistuse Spitfire IIA(LR). Viimastega varustatud eskadrillid osalesid operatsioonis Sunrise, mille käigus anti 1941. aasta juulis võimas õhulöök Brestis baseeruvatele Saksa laevadele.
Lõpetuseks
Käesolevas loos keskendusime Spitfire sünnile ja nimetatud suurepärase hävitaja olulisele rollile Inglismaa kaitsmisel. Aga sellega Spitfire kuulsusrikas ajalugu alles algas. Kuigi edaspidine vääriks mitmeid omaette pikemaid käsitlusi, tuleb loo lõpetuseks lisada, et Spitfire arendustöö käis pidevalt. Sellest lennukitüübist valmistati 24 modifikatsiooni ning veel hulgaliselt väikestes kogustes erinevaid variante. Kõige rohkem toodeti Spitfire Mk V – 6487 tükki, sellele järgnes MK IX – 5656 eksemplariga. Just Spitfire IX piloot tulistas 5. oktoobril 1944 esimesena alla Saksa reaktiivhävitaja Me 262.
Pärast Teist maailmasõda osales Spitfire mitmetes lokaalsetes sõdades ja konfliktides maailma eri paigus ning see lennuk oli kasutuses üle kolmekümne riigi õhujõududes.
Kes teab, milliseks oleks kujunenud Inglismaa (hiljem ka liitlaste ning lõpuks terve maailma) saatus ilma brittide hävitajate tõhusa kaitsekilbita. Kuninglikud õhujõud oli esimene tõsine vastane, mis andis järjekordset väljavalitut ohvrit – Suurbritanniat – nuuskiva Saksa sõjamasina nina pihta uskumatult tugeva rusikahoobi. Ja selle põhiraskust kandis „relvavenna” Hurricane’i kõrval vapralt võidelnud Teise maailmasõja üks parimaid hävitajaid Spitfire.
Hävituslennukite tehnilised andmed:
| Suur- britannia Spitfire Mk Vb | Suur- britannia Spitfire Mk XIV | Suur- britannia Hurricane (Mk IIC) | Saksamaa Messer- schmitt Bf 109G-6 | USA Mustang P-51D | |
| Mees- kond | 1 | 1 | 1 | 1 | 1 |
| Pikkus, m | 9,12 | 9,14 | 9,84 | 8,95 | 9,83 |
| Tiibade siruulatus, m | 11,23 | 11,23 | 12,19 | 9,925 | 11,28 |
| Tühi- mass, kg | 2309 | 2984 | 2605 | 2247 | 3465 |
| Täis- mass, kg | 3000 | 3593 | 3480 | 3148 | 4175 |
| Max stardi- mass, kg | 3071 | 3853 | 3950 | 3400 | 5490 |
| Mootori võimsus, kW(hj) | 1096 (1470) | 1528 (2050) | 883 (1185) | 1085 (1455) | 1111 (1490), lühiaja- liselt 1282 (1720) |
| Max kiirus, km/h | 605 | 717 | 547 | 640 | 703 |
| Lennu- lagi, m | 11 300 | 13 258 | 10 970 | 12 000 | 12 800 |
| Tõusu- kiirus, m/s | 13,5 | 18,5 | 14,1 | 17 | 16,3 |
| Kuulipil- dujad, mm | 8 x 7,7 | 4 x 7,7 | puuduvad | 2 x 13 | 6 x 12,7 |
| Kahurid, mm | puuduvad | 2 x 20 | 4 x 20 | 3 x 20 | puuduvad |
