Dünamiit ja rahupreemia: ALFRED NOBEL (1833-1896), mees, kes muutis maailma
Alfred Nobel on kahtlusteta maailmas tuntuim rootslane, isegi tuntum kui kuningas. Kuigi ta oli väga mitmekülgne inimene – keemik, teadlane, ettevõtja, insener, tööstur ja kes veel –, ei ole osatud teda eriti kirjeldada. Eluajal sai ta tuntuks ja üheks maailma rikkaimaks meheks tänu oma saavutustele tööstuses, eeskätt lõhkeainete vallas, tema auks on nimetatud keemiline element järjenumbriga 102 nobeeliumiks, talle kuulus 355 patenti, tal oli 90 vabrikut 20 riigis, kuid kes ta oli inimesena?
Kaasaegsete ja biograafide kirjelduste järgi oli ta endassetõmbunud, peaaegu erakliku eluviisiga mees, mistõttu temast polegi palju teada. Nõnda täitsid puuduva klišeed ja linnalegendid ning kuulujutud. Neid on omakorda nii palju, et kergesti võib jääda arusaamatuks, kus on tõde ja kus väljamõeldis. Kas Alfred oli nii eraklik iseloomu, kasvatuse, luhtunud armastuste, terviseprobleemide või millegi muu tõttu – mine võta kinni.
Noorusaeg
Alfred sündis 21. oktoobril 1833 Stockholmis perekonda, kus isa Immanuel oli ettevõtja ja ema Andriette koduperenaine. Just enne Alfredi sündi käis perekonna käsi kaunis halvasti. Isa tegeles ehitustöödega ning tal oli ridamisi mitmeid ebaõnnestumisi, mille tulemuseks oli pankrot. Lisaks tabas kodumaja 1832 vana-aastaõhtul tulekahju.
Isa ei jäänud norutama, innustudes šotlase C. Macintoshi äsjasest leiutisest ehk veekindlast materjalist, mida kasutati vihmamantlite valmistamiseks (1823). Ta püüdis Rootsi armeele valmistada veekindlaid seljakotte, mida oleks saanud kasutada ka muuks otstarbeks, näiteks ujukitena ajutiste sildade rajamisel, aga ohvitserid ei võtnud vedu. Ühe rakenduse leidis ta sellele veekindlale materjalile siiski, valmistades selle abil niiskuskindlaid maamiine – ehitusmehena oli ta tuttav lõhkeainete kasutamisega. Aga siingi ei löönud ohvitseride silmad särama.
Kuid tema sõprade hulgas juhtus olema Venemaa saadik Stockholmis, Soome päritolu Lars von Haartman, kes kutsus ta Turusse tööle Venemaa heaks. 1837. aastal ta sinna läkski ja hakkas saama nii palju raha, et sai midagi ka koju saata. Selle rahaga avas Andriette väikese poekese ning püüdis lastele haridust anda. Aga rahakest oli ikka nii vähe, et Alfred käis koos vanemate vendade Roberti (s 1829) ja Ludvigiga (s 1831) tänavail tuletikke müümas. Alus tulevasele ettevõtlikkusele? Rahapuudusel jäi paraku poiste koolitee lühikeseks – Robertil 3,5, Ludvigil 3 ja Alfredil vaid 1 aasta.
Kõigi õnneks kolis isa Immanuel 1838. aastal Peterburi, kus tal õnnestus tänu korda läinud demonstratsioonesitlustele tekitada maamiinide vastu huvi isegi tsaar Nikolai I isikus, väiksematest tegelastest rääkimata. Ta sai tsaarilt 3000 hõberubla ja miinide tootmine võis alata. Jalad all, sai isa ka pere Peterburi kutsuda ning 1842 nii sündiski. Samal ajal sai isa tsaarilt veel 25 000 hõberubla ja äri lõi õitsele. Tulemusena osteti suur maja koduks ja palgati poistele tipptasemel koduõpetajad, neist osa ka professori tiitliga, nagu keemiaprofessorid N. Zinin ja J. Trapp. Nii said poisid omas ajas eeskujuliku hariduse – õppisid keeli, ajalugu, filosoofiat, keemiat, matemaatikat, füüsikat jms.
Alfred oli tagasihoidlik, kinnine laps. Seda usinam oli ta õppimises. Eriti huvitasid teda keemia (katsed!), kirjandusklassika, luule. Ta õppis lehekülgede kaupa pähe sõnaraamatuid ja 16–17aastaselt valdas vabalt sõnas ja kirjas rootsi, vene, prantsuse, inglise ja saksa keelt, millele vanas eas lisandus itaalia. Et oma keeleoskust kontrollida, tõlkis ta näiteks Voltaire’i teoseid prantsuse keelde ja siis tagasi, et hinnata oma taset. Suurepärane keelteoskus sai mõistagi tubliks abimeheks edasises tegevuses. Lisaks huvitus ta tõsiselt filosoofiast, koostas iseendale traktaate silmapaistvamate filosoofide kohta. Ka meeldis talle kirjutada – nii proosat kui luulet. Isale see eriti ei meeldinud, tema soovis pojas näha tulevast inseneri.
Nii saatiski isa 16aastase nooruki koos N. Zininiga t aastaks Pariisi, tolle aja ühe silmapaistvama keemiku T.-J. Pelouze’i juurde õppima keemiat sügavuti. Pelouze’i laboris töötas ka itaalia keemik A. Sobrero, kes kolm aastat varem, st 1847. aastal, oli sünteesinud glütseroolist ning väävel- ja lämmastikhappest nitroglütseriini.
Nitroglütseriin oli tõeline põrguvärk, mis oli seni kasutatud mustast (suitsuga) püssirohust tunduvalt tugevama lõhkejõuga, aga käitumiselt ettearvamatu ehk üliohtlik, kuna oli väga tundlik temperatuuri ja mehaaniliste mõjutuste suhtes. Selle ainega täidetud anumat tuli käsitseda ülima ettevaatusega, sest väikegi loksutamine võis panna ta plahvatama. Põlemine kutsus esile detonatsiooni, mis oli eriti ohtlik suuremate koguste juures. Lisaks oli ta väga mürgine, tungis läbi naha ja põhjustas tugevat peavalu. Etteruttavalt olgu öeldud, et Alfred Nobel kannatas lisaks muudele tervisehädadele kogu elu ka peavalude käes.
Pärast poja tagasijõudmist Pariisist arvas isa, et sellest oli vähe, ja saatis ta uuesti reisima. Eesmärgiks oli hankida uusi meetodeid ja värskeid ideid. Nõnda tegi Alfred pika tiiru, külastades Kesk-Euroopat, Suurbritanniat ja lõpetades Ameerikaga. Ameerikas kohtus ta teise silmapaistva rootslasega, Johan (John) Ericssoniga, keda teame eeskätt kui USA kodusõjas võidelnud soomuslaeva USS Monitor loojat (veel: auruvedur, kuumaõhuseadmed, päikesepatareid jm, tähtsaim leiutis laevapropeller).
Kohtumine oli kasulik, sest kõige muu juures tõi Alfred Venemaale ka Ericssoni leiutatud kütteseadmete joonised, mille tulemusena isa sai hulga tööd juurde. Esimese majana Peterburis sai keskkütte just nende maja, aga eks ta oli ka parasjagu sundkäik – kõige parem koht katsetamiseks, kas kõik toimib.
Leiutustegevuse algus
Alfred jõudis oma maailmareisilt tagasi Peterburi just oma 21. sünnipäeval, 21. oktoobril 1854, olles enne natuke turgutanud reisiväsimusest kurnatud tervist Saksamaal. Hea tervisega ei saanud ta vist kunagi keksida: teda vaevasid seedeprobleemid, peavalud ja meeleoluhäired. Tema hilisem elu oli täis reise, mistõttu polnud tavapärast kodu, perekonda ega sõpru. Nagu ta on öelnud: „Mu kodu on seal, kus ma töötan, ja ma töötan igal pool.” Leiutised ja tootmine tõid kaasa hulga probleeme, kohtuprotsesse, isegi avalikku hukkamõistu. Kõik kokku põhjustas tugevat stressi, mistõttu tekkisid probleemid südamega. Nobeli viis siit ilmast 10. detsembril 1896. aastal ajurabandus.
Aga tagasi loo juurde. Et aastail 1853–1856 pidas Venemaa Krimmi sõda, siis sai isa palju tellimusi (meremiinid, relvad, aurumasinad jms). Tema ettevõtteis töötas üle tuhande inimese ja ta oli senitehtu eest saanud tsaarilt kuldmedali. Aga sõjaga seotud tellimustega läks kokkuvõttes kehvasti – segastel aegadel kerkib alati esile kõiksugu susserdajaid, nii ka siis. Sõjaväele müüdi jalanõusid, mille tallad olid valmistatud paberist, müüdi püssirohtu, mille hulka oli segatud jahu jne.
Siis Nikolai I suri ja uueks tsaariks sai Aleksander II, kes lõpetas karmikäeliselt õhumüüjate tegevuse. Paraku käis suur osa Immanuel Nobeli tellimustest läbi nendesamade hangeldajate ja nüüd ühtäkki lõigati need läbi. Katsed teiste tegevustega firmat vee peal hoida ei toonud edu ja lõpuks kolis isa koos ema ja Emiliga 1859. aastal tagasi Stockholmi, jättes ettevõtted ülejäänud poegade majandada. Isa oli selleks poisse tublisti koolitanud – kõik nad olid pidanud töötama kontoris, vormistama tellimusi, olema töödejuhatajad ja kodus finantsküsimustes.
Isa ettevõtted jäid Ludvigi hallata, aga Alfred ja Robert pidid teda selles aitama. Noormehed olid üsna nõutud, aga siis tuletas N. Zinin Alfredile meelde nitroglütseriini. Et veenda Alfredit asjaga tegelema ehk näidata nitroglütseriini potentsiaali, puuris ta alasisse tillukesed augud, täitis need põrguvedeliku tilkadega ja virutas siis neile haamriga. Tulemuseks olid üle ootuste kõvad kõmakad. Kas just see mõjus, aga umbes sellest ajast võib siduda Alfredit nitroglütseriiniga. Enne seda oli ta juba saanud patendid 1857. aastal gaasikoguste mõõteriistale ja 1859 vedelike mõõteriistale ning uut tüüpi baromeetrile.
Algul oli tal õnne. Tal õnnestus n-ö põlve otsas toota märkimisväärsed kogused nitroglütseriini, ilma et mingit õnnetust oleks juhtunud. Ta taipas ka segada seda vedelikku musta püssirohuga ja saadud seguga teha edukaid plahvatusi külmunud Neeval. 1863. aastal sõitis ta Stockholmi ja jätkas seal koos isaga katseid. Isa oli Alfredi kirjade põhjal teinud katseid ka iseseisvalt ning jõudis selleni, et kuulutas segu enda leiutiseks, kuid poja resoluutse kirja peale taandas ta end leiutaja kohalt ning asus pojale appi.
14. detsembril 1863 sai Alfred Rootsi patendi „plahvatavale õlile”. Oli aeg kutsuda kohale Rootsi armee esindajad, et tekitada neis huvi katsete jätkamise ning tootmise käivitamise rahastamiseks, kuid katsed ebaõnnestusid. Loodetud ilmkärakate asemel ei olnud plahvatused märkimisväärselt tugevamad kui ainult musta püssirohuga tehtutel. Alfred taipas küll kohapeal, et viga tuli tükk aega varem kokku segatud segust – nitroglütseriin oli imbunud püssirohtu ega lisanud plahvatusele loodetud teravust. Kohapeal kokku segatud värske segu tegi ka võimsa paugu, aga ohvitserid loobusid, põhjendades seda nitroglütseriini käsitsemise ohtlikkusega.
Detonaator, õnnetus, dünamiit
Võib-olla juba neil katseil taipas Alfred, et targem on hoida püssirohi ja nitroglütseriin lahus. Igatahes jõudis ta selleni, et täitis puutoru püssirohuga, millesse asetas süütenööri, ning asetas toru lõhkevedelikuga täidetud anumasse. See süütenööri ja püssirohuga toru (hiljem klaasist) oli esimene detonaator nende tulevases pikas reas ja paljud asjatundjad hindavad seda Nobeli leiutist vaata et kõrgemaltki kui hilisemat dünamiiti. Patendi saamisel oli ta 29aastane.
Uue lõhkemooduse vastu hakkasid esimestena huvi tundma mäendusettevõtted ja nende tellimuste najal sai pisitasa ka tootmist arendada, kuid see ei rahuldanud Nobelit. Oma maailmareisil oli ta noorusest hoolimata loonud väga kasulikke tutvusi ja nii õnnestus tal hankida Prantsusmaalt laenuna 100 000 franki, mis tol ajal oli väga suur summa. Tootmise kiirendamiseks leiutas ta uue meetodi nitroglütseriini tootmiseks. Tootmine kiirenes, kuid oli ka eelmisest ohtlikum.
Alfredile oli asunud appi noorem vend Emil. 3. septembril 1864 juhtus traagiline õnnetus. Katseid tehti ju pidevalt ja eks pikapeale vähenes valvsus. Traagilisel päeval oli mingi kogus nitroglütseriini pandud kuumenema, aga jäeti järelevalveta. Toimus tugev plahvatus, mille tagajärjel hukkusid Emil, Alfredi insenerist sõber C. Hertzman ja paar abitöölist. Kõrvalhoones viibinud Alfred sai klaasikildudest vigastada. Kas just selle õnnetuse tõttu, aga isa sai umbes kuu aega hiljem ajurabanduse ja jäi halvatuks.
Kuid Alfred ei löönud oma ettevõtmistele käega. Venda poleks ta ju kuidagi tagasi saanud. 22. oktoobril lõi ta lõhkeaine tootmisele pühendatud ettevõtte, millele müüs 100 000 krooni ja aktsiate eest ka oma patendi, lastes sel tegutseda. Plahvatus oli aga hirmutanud võime, eeskätt politseid, ja seetõttu ei lubatud vabrikut rajada linna. Koht leiti vanas farmis Stockholmi lähedal Vintervikenis. Alfred aga üüris endale katsete jätkamiseks vana praami. Tootmisluba saadi 1865, kusjuures tingimused tehases olid väga viletsad, esialgu käis töö vanades kuurides või suisa lageda taeva all.
Samal aastal asutati tehas ka Norras, lisaks 1866 Saksamaal Krümmelis. Samal ajal proovis Alfred algatada tootmist ka Suurbritannias, aga seal ei leidunud huvitatuid. Ta üritas ka Ameerikas, kus T. Shaffneri nimeline mees püüdis talt hoopis patenti varastada. Siiski õnnestus tal oma patenti kaitsta ja talle anti isegi Ameerika patent.
Hoolimata pidevast reisimisest võib Krümmelit pidada aastatel 1865–1873 Alfredi koduks, kust ta kolis Pariisi. Kuigi see tehas lendas kaks korda õhku ja tootmistingimused polnud mujalgi kiita, kasvas toodang mühinal – kui 1867. aastal toodeti dünamiiti 11, siis 1895. aastal 66 000 tonni.
Oot-oot, kust see dünamiit nüüd tuli? Mingil ajal 1866. aastal jõudis Alfred selle avastamiseni. Ta oli teinud loendamatu hulga katseid, leidmaks moodust, kuidas taltsutada põrgulisest nitroglütseriini, kaotamata plahvatusjõus. Et vedeliku loksumine oli ohtlik, lisas ta sellele sütt, saepuru, tellisepuru, mördisegu jms. Juhuse tahtel leidis ta diatomiidi e kiiselguuri.
Krümmeli ümbrus oli diatomiidirikas (ränivetikate kodadest koosnev kriiditaoline sete) ja ahjus kuivatatud kobestatud diatomiidipulber ehk kiiselguur imas endasse oma mahust kolm korda suurema koguse nitroglütseriini. Tekkinud segu oli hästi töödeldav – võrreldi tol ajal kasutatud aknakitiga – ja sellest sai voolida sobiva kuju ning suurusega pulgakesi, kusjuures nende plahvatusjõud oli 5–8 korda suurem kui püssirohul. Uuele ainele pani leiutaja nimeks dünamiit (kr dynamis jõud), patendi sai ta 1867. Praegusel ajal koosnevad erinevad dünamiidid lämmastikhappe estritest ja kaalium-, naatrium- või ammooniumnitraatidest.
Uus lõhkeaine tõestas kasutajaile üsna kiiresti oma jõudu ja kasutamise ohutust ning Itaalia, Šveitsi jt maade tunnelite, raudteede, sildade jms ehitajailt laekus aina enam tellimusi. Nobel omalt poolt püüdis laiendada tootmist üha uutes riikides, aga kerge see polnud. Aegunud seadused, ametnike juhmus ja äraostetavus konkurentide poolt, patendivargad jt takistused tähendasid seda, et Alfred pidi ühtaegu tootmise laiendamiseks aina reisima, samal ajal ka protsessima, enamasti võites, aga vahel ka kaotades. Jääb üle ainult imestada, et tal seejuures jätkus aega ja tahtmist veel katsetega jännata. Ometigi ta suutis seda ja nii leiutas ta 1875. aastal želatiindünamiidi (patent järgmisel aastal) ning 1884 ballistiidi (patent 1887).
Želatiindünamiit oli dünamiidist stabiilsem, nitroglütseriinist, nitrotselluloosist ja kamprist koosnev ballistiid oli aga suitsuta põlev lõhkeaine. Tolle ajani oli tulirelvades kasutatud püssirohtu, mis kattis lahinguvälja paksu suitsuga, seetõttu oli ballistiid hoopis uus tase ja jäi laialdaselt kasutusse umbes kolmveerandsajandiks, st ka suurte sõdade ajaks. Kui palju inimesi seetõttu hukkus! Aga ega need lõhkeained poleks ka leiutamata jäänud, näiteks F. Abel sai 1889. aastal Inglismaal patendi ballistiidile väga sarnasele kordiidile. Aga jah, suur osa inimesi pani ja paneb seda Nobelile pahaks siiani.
Aastail 1873–1891 elas Nobel Pariisis ja selle lähedale ostetud kinnistul Sevranis. Et Prantsusmaa ei võtnud Nobeli pakkumist ballistiidi tootmiseks vastu, asendades selle ühe analoogiga, pakkus Alfred oma leiutist Itaaliale, kus see pakkumine rõõmuga vastu võeti. Nüüd said prantslased väga vihaseks ja hakkasid Nobelit pidama reeturiks. Rootslane reedab Prantsusmaa? Aga tervislik, nii otseses kui kaudses mõttes, oli kolida Itaaliasse San Remosse, kus ta elas kuni surmani.
Nobeli preemiad
1888. aastal suri Alfredi vend Ludvig. Üks prantsuse ajaleht pidas teda ekslikult dünamiidi leiutajaks ja tema surmast kirjutades pani pealkirjaks „Surmakaupmees on surnud”. Alfredile läks see väga hinge. Kaasaegsete kinnitusel oli Alfred hoopiski humanist ja filantroop, mitte surmakaupmees, kes lootis, et relvad arenevad nii võimsateks, et lõpetavad oma olemasoluga sõjapidamise – nii väitsid ju teatavasti ka mitmed tuumarelvade loojad. Kas uskuda, et Alfred oli patsifist, või mitte? Tahaks uskuda, aga näiteks oma elu viimastel aastatel pööras ta Rootsi terase- ja masinatööstusega tegelenud firma Bofors relvade ja lõhkeainete tootmisele ning Boforsi kahureid jm tunneb kogu maailm…
Igatahes hakkas Alfred pärast venna surma mõtlema, mida arvatakse temast, kui tema sureb. Tulemusena kirjutas ta 27. novembril 1895 oma kolmanda ehk viimase testamendi, millega jättis küll sugulastelegi korralikud summad, kuid põhiosa pidi minema fondi, mille protsentidest pidi igal aastal välja antama viis auhinda, mida lühidalt võib nimetada preemiateks silmapaistvate saavutuste eest füüsikas, keemias, füsioloogias e meditsiinis, kirjanduses ning rahu alal.
Peale hoonete, aktsiate, väärtpaberite jms müüki ning sugulaste osa eraldamist jäi fondi üle 33 miljoni Rootsi krooni (praegu ca 265 miljonit). Võrdluseks: Rootsi töölise kuupalk oli tol ajal umbes 50 krooni… Vaidlused testamendi ümber ja valitsuse ning kuninga suutmatus seisukohta võtta tähendasid seda, et alles aastal 1900 jõuti Nobeli sihtasutuse põhikirja kinnitamiseni ning määruseni auhindade jagamiseks. Esimesed auhinnad anti välja 10. detsembril 1901, Alfredi surma-aastapäeval.
Auhinna või preemia saaja saab diplomi ja 200 g kaaluva, 60 mm läbimõõduga kuldmedali. Auhindade suurus on sõltuvalt fondi tootlusest kõikunud, m. a oli see 8 miljonit Rootsi krooni (0,93 miljonit eurot). Aastail 1901–2013 on auhindu välja antud 561 korda, neid on saanud 875 inimest ja organisatsiooni. Et nii mitmedki on auhinna saanud mitu korda, siis täpsemalt on auhinna saanud 846 inimest ja 22 organisatsiooni.
