APOLLO 12 - Pete Conrad ja Alan Bean: Kolmas ja neljas mees Kuu pinnal, aasta siis oli 1969
Kahtlematult leidub nüüd neid, kes usuvad, et Apollod tegelikult Kuu peal ei käinudki. Keegi Bill Kaysing tuli selle teooriaga lagedale 1974. aastal, olles liiga palju nõukogude allikaid lugenud. Tegelikult õnnestus astronoomidel veel 2002. aastal kosmoses triivimast üles leida Apollo 12 kanderaketi Saturn V viimase järgu ja 2009. ja 2011. aastal õnnestus uuesti pildistada ka kohta, kus Apollo 12 meeskond Kuu peal käis. Tegelikult käis.
See, miks omal ajal aktiivselt vandenõuteooriate levitamisega tegeldi, on omaette artiklite teema, kindel on see, et Apollo-programmi kuus Kuul-maandumist siiski aset leidsid, ja kui kellelgi piisavalt tahtmist, saab seda ka üsna kergesti järele uurida, nimelt pea iga maandumisega jäi ka esemeid Kuu peale maha.
Ka mullu tehtud fotodel on täpselt näha kohad, kus USA lipud siiani Kuu peal "lehvivad" - tuult seal küll pole, aga traadid lipuservades hoidsid lipud vähemalt esialgu sirgelt. Ja ümber on kukkunud vaid Apollo 11 lipp.
Apollo 12 oli kuues USA Apollo-programmi mehitatud lend ja teine, mis viis kaks meeskonnaliiget ka alla Kuu peale. Startis ta 14. novembril 1969 Kennedy kosmosekeskusest Floridas, juhtimismooduli Yankee Clipper piloot Richard F. Gordon (s 1929) jäi Kuu orbiidile, samas kui missiooni komandör Charles "Pete" Conrad (1930-1999) ja Kuu-mooduli piloot Alan L. Bean (s 1932) 19. ja 20. novembril 1969 kokku ühe päeva ja seitse tundi Kuu pinnal eksperimente tegid.
Start välgulöökide saatel
Tegemist oli esimese kosmoselennuga, mille starti oli vaatamas USA president Richard Nixon, stardil tekkis aga tõrge, kui 36,5 sekundit hiljem mööda kanderaketti (Saturn V) ja selle tekitatud ioniseeritud tolmupilve tabas maapinda välgulöök. Teine välgulöök järgnes 52. sekundil, lüües ajutiselt rivist välja ka paljud kosmosealuse seadmed, kuid start siiski õnnestus.
Kuna kõik kolm kütuseelementi olid end välja lülitanud, järgnes lend küll patareide peal, kusjuures kõik häirenupud kontrollpaneelil lõid põlema, ainult Beani kiire reaktsioon tagas selle, et missioon enneaegselt otsa ei saanud. Välgulöögid siiski ei jätnud mingit püsivat kahju Apollo 12 seadmetele.
Erinevalt Apollo 11 meeskonna maandumisest neli kuud varem, õnnestus Beanil seekord maanduda Kuul täpselt ettenähtud kohta, 360 meetri kaugusele paigast, kuhu Surveyor 3-sond oli kaks ja pool aastat varem maandunud, ja nad tõid ka osa sellest sondist (täpsemini selle kaamera) tagasi Maa peale. Väidetavalt olevat Maalt pärit bakterid Streptococcus mitis Surveyor 3 kaamera küljes Kuu peal kaks ja pool aastat üle elanud, aga see väide on lõplikult tõestamata.
Samas, oli Apollo 12 ka esimene meeskond, mis viis värvivideokaamera Kuu pinnale, paraku suunas Bean selle kogemata Päikese suunas ja kaamera lakkas töötamast. Teleülekanne sealt Maale katkes koheselt. Ka osa selle filmilintidedest unustati Kuu peale maha.
Koht, kus Conrad ja Bean Kuu peal jalutasid kannab nime Oceanus Procellarum, ehk siis tormide ookean, ja kuigi seal vett ei loksugi, katab see tumedam laik Kuu pinnal nelja miljoni ruutkilomeetri suurust ala. Lähem piirkond, kuhu Apollo 12 maandus, oli näinud ka Luna 3, Surveyor 3 ja Ranger 7 maandumisi, ja astronoomid nimetavadki seda pigem Mare Cognitum (tuntud meri) ja Apollo 12 maandumiskohta kui Statio Cognitum. Pete Conrad ise nimetas seda "Pete'i parkimisplatsiks."
Ja Neil Armstrongist lühema Conradi esimesed sõnad Kuu pinnal olid: "Whoopie! Man, that may have been a small one for Neil, but that's a long one for me." Tõlgituna umbes, "Vau, see võis olla väike samm Neilile, aga väga pikk minu jaoks."
Kuumooduli tagasiteele asudes jäi selle jalam Kuu pinnale maha, ka seismomeeter, mille nad maha jätsid, edastas teateid vibratsioonist Kuu pinnases veel tund aega hiljemgi.
Kuu orbiidil õnnestus meestel näha ka päikesevarjutust, kus Maa varjas Päikese.
Viimane mure sai lahenduse juba Maa atmosfääri sisenedes, kui selgus, et maandumiskapsli langevarjude süsteem oli õnneks jäänud vigastusteta. Maandumine õnnestus edukalt 24. novembril 1969. Mehed korjati välja ookeanist 800 km kaugusel Ameerika Samoast, kust nad toimetati Honolulusse. Bean oli saanud maandumisel küll filmirulliga vastu pead ja vajas õmblusi.
Kanderaketi viimane järk S-IVB oleks pidanud saama Kuu orbiidilt hoogu, et Päikese suunas lennata, aga paraku ka see nurjus, ning 1971. aastal Maa orbiidilt lõpuks lahkunud kanderaketi tükki nähti uuesti 2002. aastal, siis küll arvati esmalt, et tegemist on järjekordse Maa pisikese "kuuga", kuni selgus, et nähtav ese kosmoses on siiski jäänuk Apollo 12 missioonist.
