Tõsine küsimus: Miks surmasüste tehakse steriilsete nõeltega?
Paljud meist on näinud filme, kus kedagi hakatakse hukkama, kuid päris viimasel hetkel lükatakse karistuse täidesaatmine edasi või tühistatakse hukkamiskäsk. Selliseid seiku tuleb ette ka päris elus.
Võtkem näiteks James Autry juhtum. Veidi enne, kui surma mõistetud mõrtsukas 1983. aasta oktoobris hukatama pidi, lükati otsuse täitmine edasi järgmise aasta märtsikuusse.
Kui süstlanõela ja mehe käsivart poleks steriliseeritud, oleks ta võinud saada nakkuse ja surra. See oleks vangla jaoks tõenäoliselt tähendanud kohtussekaebamist surma põhjustamise eest.
Selge on see, et kurjategija pidanuks niikuinii eluga hüvasti jätma, kuid talle määrati karistuseks siiski surm tapva süsti, mitte räpaste arstiriistade läbi.
Või kujutlegem situatsiooni, kus kinnipeetava surmaotsuse täidesaatmine lükatakse edasi, kuna imekombel on leitud tegelik mõrtsukas.
Protseduurireeglite eiramine, mis tooks kaasa nüüdseks süüst tõestatult prii mehe haigestumise või surma, kujutaks (hukkamise eest vastutavatele ametnikele) väga tõsist probleemi.
Samuti tuleks silmas pidada kinnipidamisasutuse töötajate turvalisust. Kui surmamõistetu süstlanõela veeni sisestamise ajal rabeleb, võib nõelaga pihta saada ka timukas.
Mainimata ei saa jätta ka käsivarre alkoholivatiga tupsutamisest tulenevaid sekundaarseid plusse.
Alkohol tõstab steriliseeritava nahapiirkonna alused veenid veidi paremini esile ja muudab nahapinna puutetundlikumaks, nii et sobivat veeni on kergem leida ja sellesse nõela torgata.
Ülaloleval fotol: surmasüste tehakse spetsiaalses ruumis, siin näete vastavat ruumi San Quentini vanglas USAs.
