Belgia kirurgid avastasid inimese põlvest seni tundmatu liigesesideme
Oli juba 19. sajand. Inimese anatoomia uurimine oli niivõrd põhjalikkuseni arendatud, et liigeste ja lihaste ehitus pidi juba üsna selge olema. Ometi ilmneb nüüd, et inimese põlves on üks liigeseside ehk ligament, mille otstarvet pole varasemad teadlased selgeks teinud.
Väljaandes Journal of Anatomy kirjutavad kaks Belgia kirurgi teatavad, et on avastanud inimese põlvest ühe seni uurimata liigesesideme, millel võib olla oluline roll enamikes levinumates spordivigastustes. Kuigi meditsiiniajaloos ongi varasemaid viiteid sellise liigesesideme - eespoolse liigesesideme (anterolateral ligament, ALL) - olemasolule, siis tema tegelikku funktsiooni uuritud varem ei ole.
Neli peamist liigesesidet - tihedad fiibrilaadsed sidemed - ümbritseb põlveliigest, risti rästi ühendades sääreluud reieluuga, et tagada põlve stabiilsust ja tõkestada soovimatuid nihkumisi. Nüüd tähelepanu alla sattunud liigesesidet on märganud küll juba prantslane Paul Segond 1879. aastal, kuid seda pole edasi uuritud.
Nüüd teatavad aga Dr Steven Claes ja professor Johan Bellemans Leuveni ülikooli haiglatest, et nad on suutnud lähemalt kaardistada liigesesideme funktsiooni, mis ühendab reieluu välimist serva sääreluuga. Selleks kasutasid nad mikroskoopilise lahtilõikamise tehnikat, et uurida lähemalt 41 kinnituskohta põlves.
Eespoolne liigeseside omab tähtsat kaitsvat funktsiooni iga kord, kui me pöörame, või vahetame liikumissuunda, kirjutab BBC. Ja iga kord kui spordiarstid uurivad põlve eesmise ristsideme (ACL) rebendeid, tasuks pöörata tähelepanu ka nüüd avastatud liigesesidemele.
Kuigi kirurgilisi tehnikaid on oluliselt edasi arendatud, vaid 10-20 protsenti sellise vigastusega inimestest saab täiesti terveks. Põhjuseks just see, et kõnealust liigesesidet pole varem uuritud.
Surrey ortopeedia kliiniku põlvekirurg Paul Trikha oli vaimustuses, "Ma teen iga aasta umbes 150 ACL-parandust, kuid kui ma nägin Dr Claesi uurimust, lõi see mu pahviks. Teadmine, mida ALL või mõne muu seda tüüpi vigastustes kannatada saanud struktuuri kohta saame, avab uusi võimalusi kirurgiat patsientide jaoks veelgi parandada."
Samal ajal kõlas kohe ka skeptilisi toone, näiteks Bristoli ülikooli ortopeediaprofessor Gordon Bannister ei uskunud, et tegemist oleks suure kliinilise läbimurdega.
