Kust tulid sead Iisraeli aladele? Loomulikult Euroopast ja veel üle mere

On üks asi, mille vastu tunnevad vastikust nii heebrealaste piibel Tanakh kui ka muslimite Koraan - selleks on sealiha, mida peetakse nii roojaseks, et selle söömine on usuliselt välistatud. Ometi on tänase Iisraeli aladel kasvatatud sigu peaaegu sama kaua kui juudid seal oma riike on üritanud ehitada.

Arheoloogid võtavad sealseid sigu igatahes väga tõsiselt. Kust ikkagi tuli sealiha söömise komme?

Juudid

ja araablased sealiha ei söö, kunagi Juuda riigiga suuri sõdu maha pidanud vilistid - tänaste palestiinlaste eelkäijad, võtsid aga umbes 3000 aastat tagasi sealiha oma menüüsse. See on lausa selge märk, kuidas arheoloogid saavad muistsete juutide ja vilistite asulate vahel vahet teha.

Kõrgendikel, mis asuvad Jordani jõest läänes, ja kus juudid end iidsel ajal sisse seadsid, pole arheoloogidel peaaegu üldse võimalik sealuid leida. Madalamatel aladel, kus asusid vilistite linnad Ashkelon ja Ekron, on aga selle looma luid lademeis. Ja juudi teadlastel meeldib arendada teooriat, et kui vilistid oletatavalt nn "mererahvana" põhja ehk loode suunast sealsetele aladele sisse rändasid, tõid nad ka oma lemmiklihaloomad endaga kaasa.

Täna elavad sead seal küll üsna metsiku liigina, meie teamegi neid pigem metssea nime all.

DNA-analüüs, kus võrreldi Lähis-Ida sigade geene, andis selge seose - sead Iisraeli aladel on pärit Euroopast, ning nad on võõrliigina levinud Lähis-Itta umbes 900 eKr, tõrjudes eest kohaliku sealiigi. Nad olid kodustatud, kuid hiljem pääsesid vabasse loodusesse ja on levinud seal tänase päevani. Kogu ümbritsevas regioonis, Egiptusest Türgini ja Iraanini välja, elavad kohaliku päritoluga sead. Iisraelis aga Euroopa sead. Välimuselt neil vahet teha pole kuigi lihtne, aga geneetiline erinevus on ilmne.

Tel Avivi ülikooli arheoloogide järeldused ilmusid nüüd ajakirjas Scientific Reports.

Sigu kasvatasid ja sõid põllumajandusega tegelenud rahvad, eriti ilmekalt vilistid, samas kui nomaadliku eluviisi pealt end paigale sättinud rahvastel, nagu näiteks juutide ja araablaste esivanematel, sellist maitseeelistust ei olnud. Piiblis kirjeldatud Taaveti ja Koljati lahing näitab ka vihast vastasseisu, mida juutide sisseränne tekitas.

Lähis-Ida ajalugu on praktiliselt võimatu uurida ilma neid rahvasterändeid uurimata. Mererahvad saabusid Lähis-Itta üle Vahemere 13. sajandil eKr, umbes samal ajal või natuke hiljem mainitakse Egiptuse allikates esmakordselt ka israeliite, kes vähemalt piibli järgi on sisse rännanud idast. Vilistid on üle võtnud kaananlastelt ka kohaliku keele, kaovad aga ajalootandrilt kuskil 5. sajandil eKr. Juudid elasid üle mitmeid küüditamisi ja pagendamisi, on aga 20. sajandil Lähis-Itta tagasi rännanud.