Talverehvide valik – omad eelised on nii lamell- kui ka naastrehvidel
Kes tahtis paremat pidamist, ostis naastrehvid. Kes eelistas mugavamat veeremist, lamellrehvid. Kallim rehv oli reeglina parem ja mainekate valmistajate toodangul suuremat vahet ei olnud. Nüüd asjad enam nii lihtsad ei ole, kirjutab ajakiri Tehnikamaailm (10/2013).
Naastrehvide kohta käivaid seadusi on kogu aeg karmimaks muudetud. Aastate jooksul on talve "lühemaks tehtud" ehk siis kärbitud perioodi, mil naastrehvide kasutamine on lubatud.
Veel on reguleeritud naastude kaalu ja asetust ning arvu, rääkimata sellest, kui palju tohivad naastud rehvi pinnast välja ulatuda.
Eesmärgiks on olnud vähendada teede kulumist ja tolmu tekkimist ning nendest tulenevaid kahjusid majandusele ja tervisele. Kindlasti on eesmärgile ka lähemale liigutud, aga tänavad on kevadel endiselt tolmused ja pole isegi teada, kas selles tolmus on rohkem naastude kraabitud asfalti või talvel maha puistatud soola.
Iseküsimus, kui palju just naastrehvid selles süüdi on, igatahes on eksperdid – ja "eksperdid" – siin erinevatel arvamustel.
Vähem või rohkem naaste?
2013. aasta juulist jõustus määrus, millega naastude arvu veelgi piirati. Oma toodangule müügiluba taotlev valmistaja tohib kasutada mitte rohkem kui 50 naastu rehvi veerepinna meetri kohta.
Testitud rehvide läbimõõt on umbes 63 cm ja ümbermõõt seega 2 meetrit. Sellisel rehvil võib niisiis olla 100 naastu – kui valmistaja otsustab paberimajanduse korda ajada ja toodangu turule saata.
Ent on teinegi võimalus. Kui valmistaja suudab tõestada, et rehv kulutab teed teatud piirmäärast vähem, siis võib naaste panna ükskõik kui palju ja kas või sentimeetripikkusi jäänaelu.
Mõned valmistajad on läinud lihtsamat teed ja piiranud naastude arvu, ent mõned on näinud piirangus hoopis võimalust arendada suurema hulga tõhusama kujuga naastude abiga paremat pidamist.
Kas siis peab ja kas siis kulub?
Mida rohkem naaste, seda parem pidamine – aga seda ainult teatud piirini. Mingil hetkel osutub ühe naastu mõju tee pinnale nii väikeseks, et pidamine hakkab kehvemaks jääma.
Seega pole ülemäärane naastude lisamine mõistlik lahendus. Liiatigi võib see tekitada probleeme juhitavusega, tekitada suuremat müra ja suurendada rehvi omahinda.
Tee kulumise poolelt vaadates on pilt samasugune. Lamellrehv asfalti ei kraabi, aga kui rehvi pind oleks üleni naastudega kaetud, siis ega selline rehv ka kuigi palju kulutaks – ükski naast ei suruks asfalti suure jõuga (sellega on umbes nagu naeltest voodil lebava fakiiriga).
Kusagil on optimaalne piir, kui palju naaste tasub rehvisse panna, aga selle piiri leidmine ja uudistoote arendamine on aeglane ja kallis tegevus.
Kas naastrehvid päästavad elusid või hoopis vastupidi?
Teede kulumist ja tänavate tolmuga seotud probleeme on mitmel pool korduvalt uuritud. Peaaegu alati on jõutud samasuguse lõppjärelduseni: naastud kulutavad teed, kuid suurendavad turvalisust.
Turvalisus tuleb mitte ainult naastrehvide paremast pidamisest, vaid sellestki, et need teevad teepinna karedamaks ka lamellrehvide jaoks ehk siis parandavad nendegi pidamist.
See kõik on loogiline ja hõlpsasti mõistetav. Järgmised küsimused on aga keerulisemad.
Kui palju tolmu tekitab naastrehv ja kui palju on pärit mujalt? Kui suur kogus tolmu tekitab tervisekahjustusi ja milline on naastrehvide osa selles? Kui palju lisanduks avariisid, kui naastrehvide kasutamine väheneks? Kui suur osa autodest peaks kasutama naastrehve, et talvised teed oleksid karedad ja hea pidamisega? Või saaks teha teed kuidagi turvalisemaks ka hoopis ilma naastrehvideta?
Valikuvabadus
Üksikisikul ei tasu naast- ja lamellrehvide kasutamise eetiliste probleemide pärast liigselt pead vaevata. Valik tuleb teha oma vajadustele vastavalt ja võtta need, mis paremini sobivad.
Kui talvel ootavad ees libedad teed, on naastrehvid kindlamad. Tasuta kaasaandeks on valjem rehvimüra. Vaikust ja mugavust eelistades on lamellrehvid hea valik, aga tuleb arvestada, et mõnes olukorras on avariioht nendega suurem.
Igal juhul võiks testi tulemused läbi lugeda ja valida just need rehvid, mis on arenguga kaasa läinud ja omadustelt kõige sobivamad. Erinevused on harvanähtavalt suured. Mõned valmistajad on pannud rõhku pidamisele jääl, mõned aga asfaldiomadustele.
Ühes või teises tuleb aga järele anda, olgu tegemist siis naast- või lamellrehvidega.
Testis osalesid
Rehvimõõt: 205/55 R 16
Auto: Ford Focus 2,0
Naastrehvid:
Aurora Winter Route Master UW71
BF Goodrich g-Force Stud
Bridgestone Blizzak Spike-01
Continental ContiIceContact
Gislaved Nord Frost 100
Goodyear Ultra Grip Ice Arctic
GT Champiro Ice Pro
Hankook Winter I*Pike RS
Michelin X-Ice North 3
Nokian Hakkapeliitta 8
Pirelli Ice Zero
Toyo Observe G3-Ice
Lamellrehvid:
Bridgestone Blizzak WS70
Continental ContiVikingContact 5
Debica Frigo 2
Fulda Montero 3
Michelin X-Ice XI3
Nokian Hakkapeliitta R2
Pirelli Icecontrol
Vredestein Nord-Trac 2
Täpsemad tulemused leiab Tehnikamaailma numbrist 10/2013!
