Tiger II – tõeline tankide kuningas Teisest maailmasõjast

Aprillis 2009 kirjutas Tehnikamaailm Tiger I rasketankist. Selle veelgi kaalukam järglane Tiger II ehk Kuningtiiger oli Teise maailmasõja ajal võimsaim seeriaviisiliselt toodetud tank, mida kaitses kõige paksem soomus. Hitleri plaanide järgi pidi see masin muutma sõja kulgu ja tooma õnne Saksamaa õuele. Veelgi enam – sellest pidi saama kättemaksurelv kõikide vastu, kes Wehrmachti vastu võitlesid.

Augustis 1942 võttis Wehrmachti maavägede juhtkond vastu otsuse luua uus tank, mis vahetaks tulevikus välja hiljuti tootmisesse läinud tavatiigri ehk Tiger Pz VI Ausf E. 1943. aasta veebruaris kirjutati tanki projekteerijale ette, et uus masin peab olema maksimaalselt unifitseeritud tankiga Panther II, mille väljatöötamine käis samal ajal. Seetõttu vahetati Tigeri vana, kasti meenutav kuju Tiiger kahel Pantherilt tuttavate sujuvamate vormide ja proportsioonide vastu. Näiteks esikülje 150 mm soomus paigaldati 50kraadise, 80 mm küljesoomus aga 25kraadise nurga all.

Tigeril ja Pantheril ühtisid näiteks osaliselt veermikudetailid. Viimaselt, ehk tolle ajani kõige uuemalt tankilt saadi 700 hj mootor ning neli radiaatorit, mis paigaldati paaridena jõuallikast paremale ja vasakule. Pantheriga sarnaselt paigutati ka ventilaatorid. Uus tank sai tähistuse Panzerkampfwagen VI Ausf B, hiljem aga nimetuse Panzerkampfwagen Tiger Ausf B ehk Tiger II. Mitteametlik nimi Königstiger (Kuningtiiger) leidis Saksamaal vähe kasutust, seevastu muutus see nimetus populaarseks hoopis vastasleeris.

Liitlaste õhujõud nurjasid plaanid

Tiger II seeriatootmine algas 1944. aasta jaanuarikuus. Planeeriti valmistada 1237 masinat kiirusega 120 tanki kuus. Kuid neil plaanidel ei lastud teostuda, sest 1943. aasta 23. oktoobril pommitasid 486 brittide lennukit Saksamaad ning oma osa sai ka tehas, kus ehitati uut kättemaksurelva. Selle tulemusena oli maikuuks 1944 tehase tsehhidest välja sõitnud ainult 20 Kuningtiigrit. Maksimaalsed kogused tootmises saavutati alles augustis 1944, kuid ka siis ei küündinud arvud plaanituni, sest liitlaste õhujõud andsid 1944. aasta sügisel veel ühe võimsa löögi Saksa tankitehastele.

Peale seda vähenes Tiger II tootmine peaaegu kahekordselt. Selles osas, kui palju Kuningtiigreid üldse toodeti, on mitmeid erinevaid andmeid. Kuid kui kõrvutada kahe Saksa tankispetsialisti uurimusi, siis võib väita, et see arv kõigub 477 ja 489 vahel, arvestamata 1943. aastal valminud kolme katsetanki/prototüüpi. Esimesel viiekümnel tankil oli Porsche töötanud välja torni, millel ilmnesid mõningad puudused. Näiteks, kui kahurimaski alumist osa tabas mürsk, muutis see rikošeti tulemusel suunda ja ohustas suhteliselt õhukese soomusega korpuse pealmist osa. Maikuuks 1944 töötas Krupp välja uue torni, mida hakati paigaldamata alates 51. masinast. Uuel tornil oli sirge 180 mm esiplaat, mis välistas rikošeti võimaluse ja samas võimaldas suurem soomustatud maht lahingukomplekti suurendamist seniselt 77lt 84le mürsule.

Peale torni vahetamist, mis oli Tiger II suurim moderniseerimine seeriatootmine ajal, tehti ka muid väiksemaid muutusi. Näiteks täiustati kahuri konstruktsiooni, paigaldati paksem soomus mootoriosale ja vahetati sihik parema vastu. Keskmiselt kulus ühe tanki kokkupanekuks 14 päeva. 1944. aasta lõpus hakkas Krupp projekteerima tanki Tiger II uut modifikatsiooni, mis plaaniti varustada 105 mm kahuriga, mille soomustläbistav mürsk massiga 15,6 kg saavutanuks algkiiruse 990 m/s, kuid sõja lõppemise tõttu see projekt ei realiseerunud.

Kuningtiiger oli kõva pähkel

Tiger II võeti kasutusele rasketankide pataljonides, kus need täiendasid lahingutes hõrenenud tavatiigri ehk Tiger I ridu. Mingeid uusi üksusi selle uue tanki baasil ei loodud ning tankistidele polnud vaja korraldada suuremahulist ümberõpet, sest Kuningtiigril kasutati suurel hulgal teiste Saksa tankidega ühilduvaid osi ning agregaate ja juhtimissüsteemid vastasid praktiliselt täiesti tavatiigri omadele.

Lahingud Normandias olid eriti ägedad, kui seal sõdinud rasketankide pataljonidesse saabusid esimesed Kuningtiigrid. Ühes esimeses lahingus purustasid need 12 liitlaste Shermanit, lisaks võeti kaks Shermanit sõjasaagiks ja viimased saadi kätte lausa ilma vigastuseta. Juba Normandiasse tehtud dessandile järgnenud esimestel päevadel selgus liitlasvägede jaoks kurb tõsiasi, et tankidest suutsid Tiigritega kuidagi rinda pista ainult Inglaste Challenger ja Sherman Firefly. Üks Ameerika tankihävituspataljoni ohvitser on oma meenutustes maininud, et nende väeosa oli üks väheseid, kuhu saadeti 90 mm kahuriga uued tankihävitajad M36. Enamiku teiste pataljonide käsutuses olid väiksemakaliibrilise toruga tankihävitajad M10 ning seetõttu tabas ameeriklasi tõeline šokk, kui nad nägid, kuidas nende uus 90 mm kahuri soomustläbistav mürsk ei suutnud läbi lüüa Kuningtiigri torni soomusest. Ainult tabamus torni ülaossa suutis Tiger II rivist välja lüüa.

Lahingutes kandsid ameeriklased ebaproportsionaalsest suuri kaotusi ning kuni sõja lõpuni suutis näiteks see pataljon suurte raskustega purustada ainult kaks Kuningtiigrit. Tegemist oli tõesti tankide kuningaga, mis tekitas liitlaste maavägedele tõsiseid probleeme. Ühe Ameerika kindrali sõnul kohtusid 1944. aasta novembrikuus liitlaste tankipataljoni tankid kahekümne kahe Kuningtiigriga. Kurvaks tõsiasjaks osutus fakt, et liitlaste tankide 75 mm ja 76 mm kahurid ei suutnud peatada paksu soomusrüüga kaitstud „kuningaid“ ning jõuetud olid ka tankihävitajate 90 mm kahurid. Kasutati lahinguvõtet TOT (Time on target). See seisnes selles, et samal ajal anti kogupauk kõikidest raskerelvadest ühe märklaua pihta. Appi tulid kahurväelased ning kogupaugud 105-, 155-, 203- ja 240 mm torudest sundisid vaenlase tagasi pöörduma. Pärast marulist tuld jäi lahinguväljale põlema ainult kolm „kuningat“.

Siiski olid kõige efektiivsemaks relvaks Saksa rasketankide vastu liitlaste õhujõud, millel oli taevalaotuses täielik ülemvõim. Liitlaste ründe- ja pommituslennukite lähenev müra tekitas tõsist surmahirmu isegi paksu soomuse taha varjunud Tiger II meeskondades.

Punaarmee peavalu

Võimas tank tekitas hirmu ka nõukogude sõjaväelaste seas, sest venelaste kõige kuulsam T-34/85 ei olnud Tiger II jaoks võrdne vastane. Seda on tunnistanud ka Punaarmee kindralid, kes nõudsid Vene tankidele vähemalt 100 mm kahureid. Seni kuni need puudusid, tuli Tiigrite vastu kasutada liitlaste TOT-võtet. Kuid alati polnud abistavat suurtükiväge käeulatuses.

Seepärast mõtlesid punaarmeelased välja veel teise sõjaplaani. See seisnes selles, et kasutades ära looduslikke iseärasusi (liikumist piiravad järsud mäenõlvad, sood, metsatukad) ja peibutustanke, milleks olid tavaliselt keskmised tankid T-34 koos mõne kergetankiga (need olid Tiigrile tõesti isuäratavaks maiuspalaks), meelitati sakslaste rasketankid lõksu. Ning siis avasid seni peidus olnud Punaarmee keskmised ja rasketankid küljelt või selja tagant hävitava turmtule. See tekitas samas omamoodi kentsakat segadust, sest kellele vaenlase masinate purustamise eest orden rinda riputada? Näiteks ühe sellise peibutustankidega näidendi lõppvaatuses andsid tuld Tiigrite pihta kahe pataljoni tankid, kaks kahurite ning kaks iseliikuvate kahurite polku. Ning pärast oli võimatu selgitada, kelle tabamus osutus konkreetsele Tiigrile lõplikult surmavaks. Sellise turmtule all pidid sakslased loomulikult tagasi tõmbuma.

Ühe järjekordse vaenlase rünnaku ajal hävitas varitsuses olnud kaardiväe leitnandi Beljakovi rasketank IS-2 meeskond 1000 meetri pealt tavapärasest kuidagi suurema Saksa tanki. See õnnestus alles pärast kolmandat lasku. 14. augustil 1944 purustasid nõukogude rasketankid samal moel varitsuses olles tervelt kuus Pantherile sarnanevat masinat. Venelaste üllatuseks selgus pärast lahinguid trofeetanke vaadates, et edukat võitlust oli peetud tundmatute ja ülipaksu soomusega varustatud masinatega. Kuigi seni nägemata tankid meenutasid Panthereid, olid uued terashiiglased suuremad ja massiivsemad. Tõsi, mis tõsi – Tiger II kaalus peaaegu 70 tonni (69,8 t). Võrdluseks: T-34 ja Sherman kaalusid ligi 32 t, Panther 44,8 t, IS-2 46 t ja ameeriklaste M26 41,5 t.

Trofeetiigreid uuriti põhjalikult

Et tegemist on ülitankiga Tiger B (II), sellest said punaarmeelased aimu alles instruktsioonidest, mis leiti trofeemasinatest. Osa sõjasaagiks langenud tanke viidi Kubinka polügoonile katsetusteks. Peale masinate uurimist tehti järeldus, et Tiger II on rasketanki PzKpfw V Panther (venelaste jaoks oli Panther rasketank) tunduvalt võimsama soomuse ja relvastusega edasiarendus. Et testida masina tugevust, tulistati tanki korpust ja torni erinevatest relvadest, kusjuures väiksemad sõlmed ning osad demonteeriti eelnevalt põhjalikumaks uurimiseks. Katsetulistamine toimus 1944. aasta sügisel ning selle kohta tehtud aktist võib välja tuua mõned olulisemad faktid. Leiti, et Tiger II soomuse kvaliteet oli tunduvalt halvenenud, võrreldes Tiger I, Pantheri ja iseliikuva suurtüki Ferdinandi omadega. Tuvastati nõrgemaid keevisõmblusi kui eespoolnimetatud Saksa sõjamasinatel.

Esikülje 100 ja 190 mm soomusesse tulid praod ning keevituskohad rebenesid, kui esiplaati oli tulistatud kolme kuni nelja soomustläbistava või kildmürsuga (kaliiber 152, 122 ja 100 mm) 500 kuni 1000 m pealt. Avastati, et 100 mm ja 120 mm soomustläbistavad mürsud löövad 1000–1500 meetri pealt läbi Tiger II torni esikülje soomuse. Katsetajaid tabas halb üllatus, sest 85 mm kahurite D-5 ja S-53 (oli uuel tankil T-34-85) soomustläbistavad mürsud esikülje soomust ei läbistanud ning ei põhjustanud mingeid konstruktsioonide purustusi isegi 300 m pealt. Samas läbistasid torni ja korpuse külgmist soomust 800–2000 m pealt nii 85 mm nõukogude kui ka 76 mm ameeriklaste kahurid. Šokeeris, et Punaarmee levinumad tankitõrjekahurid 76 mm ZIS-3 olid selle tanki vastu hambutud, sest ei suutnud „läbi puurida” torni ja korpuse küljesoomust, rääkimata siis veel esiküljest. Ehmatava uudisena tuli veel, et ameeriklaste 76 mm soomustläbistavad mürsud olid tunduvalt efektiivsemad kui nõukogude 85 mm omad.

Laboriuuringud tuvastasid pideva molübdeeni koguse vähenemise Saksa tankide Panther ja Tiger soomuses ning selle täieliku puudumise Tiger II metallis. Põhjus, et molübdeen asendati vanaadiumiga, tulenes esimese varude lõppemisest ning varustuskohtade kaotusest. Saksa tankide soomuse ja keevisõmbluste kvaliteedi halvenemist märkasid ka liitlased, kui olid teinud samasuguseid katsetulistamisi Tiger II pihta.

Kuid sellegipoolest oli Kuningtiiger üks ülikõva pähkel. Seda kinnitas Ameerika 2. tankidiviisi tanki komandör Clyde Branson oma ettekandes: „Kuningtiiger lõi mu tanki 150 m kauguselt tehtud lasuga rivist välja. Ülejäänud viis meie tanki avasid Saksa tanki pihta tule 180–550 m kauguselt ja kuigi tabati viiel-kuuel korral, põrkusid kõik mürsud rikošetiga selle masina paksult soomuselt minema ning Kuningtiiger tõmbus tagasi. Kui meil oleks olnud selline tank, siis oleksime juba ammu kodus olnud.”

Üks väheseid tõsiseltvõetavaid vastaseid Kuningtiigrile oli nõukogude rasketank IS-2. Üks Saksa 503. rasketankide pataljoni ohvitser meenutas: „Tankid IS olid meie kõige hirmuäratavamad vastased, sest neid oli paganama raske rivist välja lüüa.”

Lõpetuseks

Tiger II tekitas vaenlastele väga suurt kahju ning teenis oma kogukuse ja paksu soomusega auga välja lugupidamise vastasleeri seas. Ega asjata hakanud liitlased ja punaarmeelased seda tanki kutsuma Kuningtiigriks. Iga purustatud või vigastatud Tiger II oli omaette vägitegu, millega sai harva hakkama ühe tanki või kahuri meeskond. Kuningtiigrile julgeti tavaliselt vastu astuda ainult mitmekesi. Kuigi uus kättemaksurelv ei suutnud peatada liitlaste ja Punaarmee pealetungi ja sõjaõnne Saksamaa kasuks pöörata, kirjutas see masin end kindlalt ajalukku kui Teise maailmasõja seeriatootmises olnud võimsaim tank, mida pole liialdus ka tankide kuningaks nimetada.

Teise maailmasõja rasketankide võrdlus

	Saksamaa	Saksamaa	Saksamaa	N. Liit	N. Liit
Tehnilised andmed	PzKpfw VI Tiger Ausf B (Tiger II)	PzKpfw VI Tiger Ausf E (Tiger I)	PzKpfw V Panther	IS-2	KV-1
Tootmisaastad	1944–1945	1942–1944	1943–1945	1943–1945	1939–1943
Mass, t	69,8	56,9	44,8	46	45
Meeskond	5	5	5	4	5
Pikkus, m	6,4 (kahuriga 10,3)	6,3 (kahuriga 8,45)	6,87 (kahuriga 8,66)	9,9 (kahuriga)	6,75 (kahuriga; mudel KV-85 8,49)
Laius, m	3,755	3,7	3,27	3,09	3,32
Kõrgus, m	3,09	3	2,99	2,73	2,71
Soomus, mm	25–180	25–120	15–120	30–120	max 90
Relvastus	88 mm kahur KwK 43L/71, 2 x 7,92 mm kuulipildujat MG 34	88 mm kahur KwK 36L/56, 2 x 7,92 mm kuulipildujat MG 34	75 mm kahur KwK 42L/70, 2 x 7,92 mm kuuli-pildujat MG 34	120 mm kahur D25-T, 2 x DT, 1 x DShK kuulipilduja	76,2 mm kahur F-34, 3 kuni 4 DT kuulipildujat
Mootor	Maybach HL230 P30 V12 (bensiin)	Maybach HL230 P45 V12 (bensiin)	Maybach HL230 P30 V12 (bensiin)	12 silindriline V-2 (diisel)	12 silindriline V-2 (diisel)
Võimsus, hj	ca 700	ca 700	ca 700	ca 600	ca 600
Kiirus, km/h	38	38	46–55	37	35