10 olulist fakti rehvide ja sõiduohutuse kohta
2013. aastal läbi viidud GfK uuringu järgi on liiklusõnnetuste peamiseks põhjuseks, juhtimisoskuste ülehindamise ja joobes juhtimise järel, kulunud mustriga rehvid.
Eesti liiklusseadus lubab sõita suverehvidega, mille rehvimustri jääksügavus on minimaalselt 1,6 mm ja talverehvidel kuni 3 mm. Naastrehvidega võib sõita alates 15. oktoobrist.
Autorehv puudutab teekatet ainult käelabasuuruse alaga. Maanteel tekib märjal asfaldil rehvi ja teekatte vahele veepadi, mille tõttu uue rehvi kontaktpind teega 56-70 protsenti, kuid minimaalse lubatud mustrisügavusega rehvil alla 10 protsendi.
Kiiruse suurenedes kahaneb kulunud rehvide puhul kontaktpind peaaegu olematuks ning auto juhitavus halveneb oluliselt.
Ka juba poolkulunud rehvid halvendavad auto juhitavust oluliselt, seda nii pidurdusel kui ka kurvides. Märg teekate või lumised teeolud ainult suurendavad uute ja kulunud rehvide haardumisomaduste erinevust.
Suverehvidel, mille rehvimustri jääksügavus on 3-4 mm ehk seaduse järgi lubatud piirmäärast peaaegu kaks korda enam, võib pidurdusteekond olla 20 protsenti pikem kui uute rehvide puhul. Maanteel võib see tähendada kuni 10 meetrit pikemat pidurdusteekonda.
Suverehvid on soovitatav asendada talverehvidega, kui ööpäeva keskmine õhutemperatuur langeb alla seitsme soojakraadi. Temperatuuri alanedes muutub suverehvi kummisegu jäigemaks ning pidavus väheneb.
Sügistalvisel perioodil, mil temperatuurid kõiguvad, muutub ka rehvirõhk. Rehvirõhku on soovitatav kontrollida umbes kaks korda kuus.
Madalatel temperatuuridel väheneb rehvi täitva õhu ruumala ning seetõttu võiks talvistes tingimustes rehvirõhk suvisest veidi kõrgem olla. Liiga madal rehvirõhk suurendab veeretakistust ja kütusekulu ning kiirendab rehvide ebaühtlast kulumist.
Sõitmine vigastatud või autole mittesobiva rehvimõõduga on ebaseaduslik.