Baptistlik jutlustaja William Miller oli ajanud näpuga järge Taanieli raamatus ja leidnud sealt sissekande 8:14, mis pani ta veendumusele, et Jeesuse Maa peale naasmine peaks olema lähedal. Samuel S. Snow pani ka täpse kuupäeva paika: 22. oktoober 1844. Niisiis, inimesed, kes nende jutlusi kuulsid ja uskusid olid veendunud, et viimsepäevaõudused ja suurpuhastus on kohe algamas.
Taanieli Raamat, peatükk 8
13 Siis ma kuulsin ühte püha kõnelevat, ja teine püha küsis

kõnelejalt: „Kui kaua kestab see nägemus alalisest ohvrist ja

hukutavast üleastumisest, pühamu ja väe tallataandmisest?”

14 Ja ta ütles mulle: „Kaks tuhat kolmsada õhtut-hommikut.

Siis saab pühamu taas oma õiguse.”

15 Ja kui mina, Taaniel, olin näinud seda nägemust ja püüdsin

seda mõista, vaata, siis seisis mu ees keegi, kellel oli mehe

välimus.

16 Ja ma kuulsin inimese häält Uulai kallaste vahelt, ja see

hüüdis ning ütles: „Gabriel, seleta see nägemus tollele seal!”

17 Siis ta tuli sinna, kus ma seisin, ja kui ta tuli, siis ma

kohkusin ja langesin silmili maha. Ja ta ütles mulle:

„Inimesepoeg, pane tähele, et see nägemus tähendab viimset

aega!” (
)

Tuhanded, kui mitte lausa sajad tuhanded Milleri järgijad ootasid seega suuri vapustusi 22. oktoobril 1844, paljud müüsid maha kogu oma maise varanduse, et puhta hingega viimsepäevakohtu ette astuda.

Kokku jõuti Milleri ennustusi trükistena levitada miljoneid eksemplare, nii USA kui Kanada poolel piiri, ainuüksi New Yorgis jagati 1843. aasta viie kuuga laiali 600 000 eksemplari tema töid.

Miller oli veendunud, et jutt 2300-päevasest perioodist, mida Taanieli raamat mainib, pidi tähendama hoopis 2300 aastat, mida ta mingil põhjusel alustas pealegi päevast, kui Pärsia kuningas Artaxerxes I käskis Jeruusalemma taastada, 457 e.m.a.

Tema arvas seega, et nägemuses kuulutatud katastroof saabub vahemikus 21. märts 1843 kuni 21. märts 1844, kuid kui ka aprilliks polnud midagi vapustavat pihta hakanud, käis äge debatt edasi. Augustis 1844 jõuti lõpuks üksmeelele, et Miller oli natuke eksinud ja Jeesus naaseb Maa peale 22. oktoobril, aluseks seekord karaiidi-juutide kalender.

23. oktoobril saabus Suur Pettumus

Üks Milleri järgijaid Henry Emmons kirjutas hiljem pettunult: "Ma ootasin kogu teisipäeva (22. oktoobri) ja kallis Jeesus ei tulnud. Ma ootasin kogu kolmapäeva ennelõuna ja kuigi ma olingi terve kehaga nagu alati, hakkasin ma kell 12 tundma peapööritust, ja enne õhtupimedust vajasin juba kellegi abi, et üldse oma tuppa jõuda, kuna kogu mu loomulik jõud oli mind maha jätmas. Ma vedelesin jõuetuna kaks päeva, kuigi mul polnud valu, olin haige pettumusest."

Miller ise ootas Jeesuse naasmist kuni oma surmani viis aastat hiljem, aga kohe pärast 22. oktoobrit tundis ta oma nahal ühiskondlikku raevu, isegi väikesed lapsed jooksid tal sabas, hüüetega "Kas sul on juba pilet, et üles minna?" Üks Milleri järgijate kirik pandi põlema, teisal tungis kaigaste ja nugadega relvastatud mass koguduseruumidesse, Torontos kasteti tema järgijaid aga tõrva ja sulgedesse.

Aasta hiljem läks ka tema ususekt juba omavahel teravalt riidu. Milleri surma järel see liikumine hääbus, aga ta pole jäänud viimaseks fanaatikute liikumiseks, kes piiblit täht-tähelt lugedes on laiema pildi silme eest kaotanud.