Tuumasõja korral oleks Briti pommid tapnud Eestis vähemalt 355 000 inimest
Seda ei tasu küll rakendada uueks raevupurskeks "lääne imperialistide" vastu, sest sama tapvad sihtmärgid olid ka Nõukogude tuumarakettidel, aga Briti tuumasõjastsenaarium oleks ette näinud raketilööke ka Tallinna, Tartu ja Viljandi vastu, kirjutab Chris Glew väljaandes estonianworld.com.
1960. aastatel olid Briti tuumarelvastuse kandvaks jõuks Vulcan-pommitajad, ja kindel hulk neist oli iga kell stardivalmis, et kahe minutiga vastase poole teele asuda, käsuga tuumapommid kindlates kohtades alla heita. Selle plaani eelduseks oli küll see, et nõukogude tuumaraketid on juba teele saadetud (minimaalne eelhoiatuse aeg oli 3,5 minutit), ehk Briti rünnak oleks olnud küll pigem vasturünnak. Kui juba õhus, oleks nad lennanud 12 kilomeetri kõrgusel, kuni Lõuna-Norra kohal oleks veel küsitud viimset luba, kas "rindejoon" ületada.
Sealt oleks Briti tuumalennuvägi lennanud Gotlandi kohale, et seal hargneda ja visata tuumapommid alla ettenähtud sihtmärkide kohal. Nõukogude Balti sõjaväeringkonda kuulunud Eesti oli legitiimne sihtmärk, sest siin asus vähemalt kuus punase lennuväe eskadrilli, nagu ka strateegiliste raketivägede baase, kus teadaolevalt hoiti ajuti ka tuumarelvi.
Iga Vulcani kantud pomm omas plahvatusjõudu 1,1 megatonni ja selliste plahvatused Eesti linnades oleks toonud ränki kannatusi. Tallinnas oleks hukkunud hinnanguliselt 240 000, Tartus 93 000, Viljandis 22 000 inimest. Lisaks muidugi radioaktiivse pilve ohvrid nii siin kui sealpool Soome lahte.
1950. aastatel valitsenud arusaam, et tuumasõda võiks olla võidetav, asendus küll kuuekümnendatel selge veendumusega, et selle sõja mõlemad osapooled (ehk siis NATO ja Varssavi Pakti riigid) oleks täielikult hävinenud, ning veel viiekümnendate lõpus pidevalt kõlanud ähvardused teist poolt tuumarelvadega rünnata (kostis nii Moskvast kui Washingtonist) jäi oluliselt vähemaks pärast 1962. aasta Kuuba kriisi.
Viimatine tõsine tuumasõjapaanika valitses aga Nõukogude juhtkonnas kui KGB eelmisel korral (enne Putinit) võimu enda kätte koondas, ehk Juri Andropovi võimuajal 1982-1984. Sel hetkel oli valmisolek päästikule vajutada isegi suurem kui 1960. aastatel.
