Ta oli ühes Brüsseli kaua aega suletud olnud ülikoolihoone ruumis, mis meenutas talle mausoleumi. Tudengi nimi oli W. Boyd Rayward ja ta oli jõudnud mahajäetud ruumi jälile, kui uuris ammu unustatud Belgia rahuvõitleja Paul Otleti teoseid, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.

Tollel mehel oli olnud unistus koguda ühte kogu maailmas leiduv teave ja teha see kõigile kättesaadavaks. Paberid selles mahajäetud ruumis olidki tema maailmaarhiiv nimega Mundaneum – sada aastat enne Google'it eksisteerinud otsingumootor.

Lapsena olid lisaks väikevennale ja eraõpetajatele belglase Paul Otleti ainsaks seltsiliseks raamatud. Tema jõukast ärimehest isa oli veendunud, et tavapärane klassides õpetamine hävitab lastele looduse poolt antud võimed ja seepärast pidi tema lapse koolitee algama koduõpetusest.

Tavakoolis hakkas Paul Otlet käima alles 12aastaselt, kuid erinevalt teistest klassi poistest polnud tema huvitatud vempudest, riugastest ja spordist.

Kooli saabudes läks ta otsejoones raamatukokku – kohta, millest sai tema eluaegne kirg. "Ma võisin end raamatukokku lukustada ja sobrada kirjanduse kartoteegis, mis oli minu jaoks imeline," kirjutas Paul Otlet hiljem. Ka pärast juristiks õppimist pöördus ta siiski tagasi raamatukogu ja raamatute juurde.

Otlet armastas raamatuid, kuid nägi üsna pea, et raamat on informatsiooni säilitamise ja jagamise seisukohast piiratud vahend.

Raamatud sisaldasid juhuslikkuse printsiibil hulgaliselt osalist informatsiooni, mistõttu konkreetsete faktide leidmine oli raskendatud.

1895. aastal leidis Otlet (pildil) sõbra ja kaasmõtleja oma rahvuskaaslase, rahvusvahelise õiguse professori Henri La Fontaine näol. Mõlemaid huvitas teabe levitamise küsimus ja rahvastevahelise teineteisemõistmise suurendamine. La Fontaine sai hiljem Nobeli rahupreemia.

Kaks visionääri otsustasid luua süstemaatilise ülevaate ehk bibliograafia kogu maailmas olevast informatsioonist ja hakkasid koguma andmeid kõikide maailmas ilmunud raamatute kohta.

Hiiglaslikus informatsioonitulvas tee leidmiseks leiutasid Otlet ja La Fontaine teemade järgi jaotamise süsteemi, mille nimetasid universaalseks detsimaalkalssifikatsiooniks (UDK).

Tänaseni enamikes maailma raamatukogudes kasutatav klassifikatsioon on kümnendjaotusel põhinev rahvusvaheline liigitussüsteem, milles kõik valdkonnad on jaotatud kümnesse pealiiki, mis omakorda kümne kaupa alaliikideks jaotati.

Lisaks klassifitseeriti iga raamat nii autori kui teema järgi. Tulemusena kujunenud numbriline kombinatsioon oli indeks, mis kirjutati kartoteegikaardile ja paigutati õigesse kohta hiiglaslikus arhiveerimissüsteemis.

Sellega aga nende visioon veel ei lõppenud. Otlet palkas raamatukoguhoidjad paberotsingumootori haldamiseks ja nüüd said inimesed üle kogu maailma väikese tasu eest saata oma küsimuse kas kirja või telegraafi teel. Vastuse kirjutas raamatukoguhoidja käsitsi maha vastavalt kartoteegikaardilt.

Otlet ja La Fontaine ristisid oma arhiivi Mundaneumiks, ladina keeles "maailm ühes kohas".

Ajapikku kasvas Mundaneumi kartoteegikaartide hulk 16 miljonini ja arhiivile esitati kogu maailmast enam kui 1500 küsimust aastas.

Töö maailmas olemasolevate teabe registreerimisega kasvas kahel visionääril varsti üle pea. Nad taotlesid rahalist toetust Belgia valitsuselt ja said oma käsutusse paar ruumi Brüsselis. Vastutasuks toetasid Otlet ja La Fontaine valitsuse püüdlusi tänapäeva ÜRO eelkäija Rahvaste Liidu peakorteri loomisest Belgiasse.

Paul Otlet oli aktiivne inimõiguste ja maailmarahu eest võitleja. Mundaneumi arhiiv oli tema jaoks vaid üks projekt selles töös. Ta eesmärk oli luua uus maailmakord, kus kogu teave maailmas oleks kõigile kättesaadav.

Paljud Otleti kaasaegsed jagasid tema seisukohti, kuid kui Rahvaste Liit Belgiat oma peakorteriks ei valinud, kaotas valitsus projekti vastu huvi. Mundaneum suleti 1934. aastal.

Natsi-Saksamaa vallutas Belgia 1940. aastal, misjärel arhiivi ruume kasutati Kolmanda Reichi kunsti esitlemiseks. Viimasega seoses hävitati paljud kartoteegikaardid. Paul Otlet surma ajaks 1944. aastal oli tema visioon samahästi kui unustatud.

Veerand sajandit hiljem leidis W. Boyd Rayward Mundaneumi riismed Brüsselist üles ja kirjutas Otletist mitu raamatut. Alles 1990ndatel aastatel interneti tekkimisega ärkas huvi Otleti visioonide suhtes uuesti.

Mundaneum taasavati muuseumina 1998. aastal Belgia linnas Monsis. Muuseumil on tänapäeval tähelepanuväärne koostöö informatsioonihiiglase Google'iga, kes peab Paul Otletti üheks interneti loojaks ja sponsoreerib muuseumis läbiviidavaid paljusid üritusi.