Autoga merele, ümbermaailmareisile! TGE käis ainulaadset sõiduriista lähemalt vaatamas

Novembri algul alustab Mait Nilson amfiibautoga ümbermaailmareisi. TGE ajab Nilsoniga juttu umbes poolteist kuud enne ümbermaailmareisi algust. Mees on vana rahu ise, ehkki küsimusele, kui palju veel teha on tarvis, vastab ta ühe sõnaga: „Hullumeelselt!“

„Jõuad?“
„Peab jõudma!“

Enesekindlust aimub igast tema sõnast ja liigutusest. Mitte sellist tüüpi enesekindlust, mille kohaselt ka Atlandi ookeani sügavaim koht ulatub heal juhul põlvini. Vastupidi, mida kauem Nilson räägib, seda enam kinnistub mulje, et ta on absoluutselt kõigele mõelnud ja kõigeks valmistunud. Tõsi, kohati on ta ise väga kahtlev: „ Enamikule küsimustele ongi vastus: saame teada. Ma ju ei tea, pole veel proovinud.“

Oleme veidi hämmeldunud, kui kuuleme, et proovisõidud pole eriti pikad olnud ning merel on Amphibear vaid üsna põgusalt käinud. Ent paradoksaalsel kombel see just kinnitab ettevalmistuste põhjalikkust. „Väga pikki otsi ma polegi sõitnud, sest nendeks peab merele minema. Aga meri – see on soolane vesi ja rooste. Ja see on lõpu algus,“ selgitab Nilson. Pentsik, ent tõsi – Amphibear on mõeldud ühekordseks kasutamiseks.

Küll on ta autot põhjalikult korrosioonivastaste möksidega võidnud ja üritab reisi käigus sõita mitte otse merre või ookeani, vaid kõigepealt magedasse vette, näiteks jõkke. Loogika on selles, et vesi tungib auto kõikvõimalikesse õnarustesse niikuinii. Aga kui juba, siis olgu see vähemalt alguses mage vesi, mis pole roostele nii innustav ja aeglustab veidi soolase ookeanivee sissetungi.

Amphibeari aluseks on 2007. aasta Toyota Land Cruiser 120 4D4, mida üksvahe kutsuti ka Eesti rahvamaasturiks. Auto on praeguseks läbinud 40 000 kilomeetrit. Nilson ise muigab, et sissesõit on parasjagu tehtud. Aga miks just see auto?

Suurt valikut tegelikult polnudki: „Mis mulle tähtis oli? Raamiga auto – midagi muud ei saanud kaaludagi, sest mu oma raamistik ja süsteemid on kõik raami külge kinnitatud. Teiseks mootor, millel on mõistlik kütusekulu ja piisavalt jõudu. Ja sel hetkel polnudki palju muud valida kui Land Cruiser.“

Pontoonide tagaosas on mootorid, aga need ei meenuta üldse tavalisi päramootoreid. „Need on hüdromootorid, võimsusega umbes 60 kW,“ tutvustab Nilson. “Neid ajab ringi hüdropump, mida omakorda ajab ringi auto mootor. Mootoreid pöörab samuti hüdraulika.“ Vees toimubki auto pööramine mootorite pööramisega, ookeanil hoiab kurssi GPS-põhine autopiloot. Auto diiselmootor tuksub 1200 p/min peal, hüdrosüsteemis on töörõhk 10–12 baari ehk umbes viis protsenti maksimaalselt lubatust. Kokkuvõttes peaks kõik töötama hästi suure varuga režiimil.

Reisikiiruseks ookeanil on planeeritud viis sõlme (umbes 10 km/h) ning pikim, 2400-kilomeetrine ots Roheneemesaartelt Brasiiliasse peaks teoorias saama kaetud kümne päevaga, praktikas ehk kahekümnega. Kütust saab sinna kaasa võtta 1300 liitrit, neist 100 mahub auto paaki, ülejäänu pontoonide keskmistesse kambritesse.
Asjassepühendamatule tundub amfiib suhteliselt kipakas ning võimalus sellega üle Atlandi jõuda üsna ähmane. Ent Nilson pole midagi juhuse hooleks jätnud.

„Kõik purjetajad, kes neid suuri laineid ja torme on kohanud, sõidavad merd kuude kaupa ja paljudes piirkondades. Minul on mereületused ikkagi üksikud, valitud kohtades ja võimalikult lühikesed. Tõenäoliselt ma ei kohta kaelamurdvat ristlainet. Kui realiseerub tõenäosusteooria haruldasem osa, siis suur katusepontoon peaks ära hoidma, et auto kohe teistpidi vee alla plumpsab.“

Tegelikult saab Amphibeari merekindlus selgeks juba kaks nädalat pärast starti Gibraltari väina kandis. Aafrika rannik peaks ka üsna vastik koht olema ja selgeks tegema, kuidas amfiib suures laines toimib.

Amfiibauto muutmine maismaasõidukist veesõidukiks võtab aega tund kuni kaks, sõltuvalt sellest, kui tõsiseks reisiks tuleb valmistuda. Ookeaniületamise kohta aga arvab Nilson, et siis läheb ikka päevake rahulikult ära.

Omaette teema on veel juriidiline külg. Näiteks küsimus, kas auto peab vees sõitmiseks olema ka veesõidukina registreeritud.

„Kui sa lähed merele ja su sõiduki pikkus on üle teatud meetrite, siis peab see olema registreeritud sõiduk,“ selgitab Nilson olukorda. „Selgub, et auto on ka registreeritud sõiduk ja laevana pole seda vaja arvele võtta. Kaks korda ei saagi sama asja arvele võtta.“

Seda ütlevad Eesti seadused, aga mis saab mujal? Näiteks Mauritaania-Senegali piiril, mida Nilson kavatseb võtta autoga jõge ületades.

„Ma arvan, et mul tuleb seletamist väga palju. Alates tollist ja lõpetades piirivalvega, kui see mind kinni peab ja küsib, kuhu ma oma Land Cruiseriga lähen.“

Kui lõpuks uurime, mida Nilson ise auto kõige nõrgemaks kohaks peab, paneb see ta esiti kukalt kratsima. Aga vastus vaid kinnitab tema põhjalikkust.

„Paar asja on natuke ebaselged. Esimene on alumiiniumpontoonide endi tugevus. Need on tööpontoonid, meresõiduks ja laevade alla kinnitamiseks mõeldud, aga kui nüüd külgepidi murdlainesse sattuda, kui suur see vastupidavus siis on? Õnneks metall enamasti ikka paindub kõigepealt, mitte ei murdu. Teine asi on kettülekanne, mis hüdropumpa ringi veab. Selle eest tuleb pidevalt hoolitseda, et kett ära ei kuluks ega välja ei veniks. Aga mul on igaks juhuks varuga kette kaasas.“

Laskmata karu nahka on muidugi vara jagada, aga mida Nilson plaanib siis teha, kui ümberilmareis õnnelikult ühel pool?
„Hakkan ilmselt autot müüma,“ teatab ta muiates, „sest auto on oma missiooni täitnud. Kui ma väga tubli olen, on ta heas korras. Kui ma väga tubli ei ole, on ta võib-olla sõidukorras. Ja siis võiks uue ehitada, mõne teise reisi jaoks.“

Ben Carlini ümbermaailmareis

Kui Mait Nilson oma plaani teoks teeb, on ta teine inimene, kes autoga ümber maailma sõitnud, seejuures sama autoga ka ookeane ületades. Esimesena tegi seda austraallane Ben Carlin, kasutades militaarotstarbelist amfiibautot Ford GPA. Kui Nilson plaanib maakerale tiiru peale teha umbes üheksa kuuga, siis 1947. aastal Kanadast Montrealist startinud Carlinil kulus selleks üle kümne aasta. Ka Atlandi ületamine õnnestus tal alles kuuendal katsel, 1950. aastal.

„Mul on kõva tehnoloogiline eelis, alates GPS-idest ja autopilootidest ning lõpetades merealumiiniumi ja roostevaba terasega,“ arvab Nilson. „Ford GPA oli vees ujumiseks ehitatud, aga teisalt ikka üks suur raudkast. Minu teada isegi tsinkimata, sest tollal autosid ei tsingitud.“

Täispikkuses loo leiad Top Gear Eesti oktoobrinumbri lehekülgedelt 22-25.